Tarmo Miilits: kooliaastale vastu kiirustamata

Tegelikult on see juba juhtunud. Kohtades, kust veel eelmisel nädalal võis tööle sõites kerge vaevaga läbi tuhiseda, looklevad mitmekümnest autost koosnevad sabad. Justkui oleks liiklus mingit omamoodi jõupulbrit söönud ning üleöö mitmekordseks paisunud. Sama on juhtunud jalakäijate seas – ka neid on linna vereringesse hulkade kaupa justkui üleöö lisandunud, ometi kipuvad nad autojuhtidele märkamatuks jääma. Kui puhkusekuude graafikusse kirjutavad autojuhid kuidagi iseenesestmõistetavalt selle 15 minutit otsa ja võtavad tekkinud liiklusseisakuid normaalse nähtusena, siis liikvele läinud jalakäijate pärast kiiruse vähendamine või ülekäiguradade ääres kolm korda tähelepanelikum olemine nii loomulikult ei tule. Aga peaks.

Maanteeameti statistika kohaselt on linnades kõige enam levinud inimvigastustega õnnetuse liik just kokkupõrge jalakäijaga. Viimase kaheteistkümne kuu statistika kohaselt on linnades jalakäijaõnnetusi ligi saja võrra rohkem kui vigastusi kaasa toonud kokkupõrkeid mootorsõidukite vahel. See fakt peaks valvsaks tegema nii autojuhid kui ka jalakäijad. Kuna sõidukiirus on üks määravaid faktoreid nii õnnetuse ära hoidmisel kui ka vigastuste ulatusel, on politsei juba mitmeid aastaid pööranud augusti lõpus ja septembris liiklusjärelevalves suuremat tähelepanu asulasisesele sõidukiirusele ja tuletanud juhtidele meelde, et ka väike ülekiirus tähendab tegelikult võimalust, et teele astunud jalakäija ees ei suudeta õigel ajal pidurdada. Kui lubatud linnakiirusel on kokkupõrkel jalakäija hukkumise tõenäosus 40%, siis vaid 10 km/h kiiremini sõites on juba 70%line tõenäosus, et jalakäija sureb saadud vigastustesse. Päris mõtlemapanev.

Igal aastal oleme koolialguse nädalal üle Eesti väljas suuremate jõududega. Siniseid mundreid on näha tihedama liiklusega ristmikel ja ülekäiguradadel, seejuures tulevad traditsiooniliselt tänavatele ka need ametnikud, kes igapäevaselt kabinettides töötavad. Arvate, et ainult laste jaoks? Tegelikult olen üha enam veendunud, et oleme väljas täiskasvanute pärast. Igal aastal peame vile ja viibetega ülekäiguradadel eelkõige korrale kutsuma suuri inimesi. Ja neile meelde tuletama, et iga täiskasvanud jalakäija on laste jaoks kui elav liiklusõpik, kelle käitumist väiksemad jäljendavad sõltumata sellest, kas see on õige või vale. Seda vastutust on ehk raske hoomata, aga oma rolli eeskujuna lihtsalt tuleb teadvustada. Tegelikult on meil ju harva nii kiire, et ei jõua lubavat foorituld oodata. Ja kui mõelda niipidi, et lubava tuleni kannatamisest sõltub ehk mõne väikese ranitsamehe elu, tundub asjatu kiirustamine eriti mõttetu.

Kui saaksin sõrmenipsuga lahendada liikluses ühe probleemi, võtaksin sellest ära hoolimatuse - hoolimatu suhtumise liiklusreeglitesse ning ükskõiksuse teiste inimestes suhtes. Nii ei peaks ka meelde tuletama kiiruse vähendamist või hea eeskuju näitamist, sest see tuleks iseenesest. Mitte reegli pärast, vaid inimeste pärast. Soovin kõigile head algavat kooliaastat ning tehkem sellest aasta, kus ükski laps ei pea lasteaiast või koolist kõrvale jääma liiklusõnnetuse tõttu.

Tarmo Miilits
Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna juht