Elus tuleb vahel ette olukordi, mis tekitavad enesetapumõtteid. Ent kui täiskasvanu suudab oma kogemuse tõttu rahuneda ja „pidurdada“, siis teismeline allub sellele saatuslikule mõttele palju kergemini.

Millal lüüa häirekella

Eelkõige peavad täiskasvanud teadma, et noorukite stressitaluvus on väga madal. Seetõttu ei tohi last tähelepanuta jätta, kui tal hiljaaegu hukkus sõber või jättis esimene armastus ta maha või reetis lähedane. Vanemate lahutus on veel üks faktor, mis tekitab depressiooni ja mõtteid enesetapust. Ohtlikud on ka avaliku alandamise, moraalse või füüsilise vägivalla olukorrad.

Kaudsed viited sellele, et nooruk ei suuda hakkama saada oma stressiga ning mõtleb enesetapule, võivad olla alljärgnevad.

Püüd olla isolatsioonis. On üks asi, kui laps on alati olnud veidi kinnine introvert. Kui ta on aga otsekui ära vahetatud, väldib sõpru, ei suhtle kodustega, siis tuleks hakata muretsema.
Hirmud. Kui last kimbutavad alusetud hirmud ja kinnismõtted, kui ta on kaotanud rahu, tema uni on häiritud ning söögiisu kadunud, siis võib ta endale käe külge panna, et lihtsalt lõpetada teda kurnav seisund.
Huvi surmateema vastu. Kui teda huvitavad filmid ja saated, mis räägivad surmast ja enesetappudest ning erigrupid sotsiaalvõrgustikes, kus enesetappu näidatakse ahvatleva ja romantilisena, siis tuleb otsekohe hakata häirekella lööma.
Harjumuste järsk muutus. Ka riietumisstiil ning kaunistused võiksid muuta vanemad tähelepanelikuks. Vahel ei hoolitse nooruk enda eest, sest ei näe selles mõtet ning kuulab vaid depressiivset muusikat. Teatud juhtudel hakkab laps randmetel kandma jämedaid käevõrusid ning kleebiseid, varjamaks proovikatseid, mis võisid tekitada arme.
Harrastuste järsk muutumine. Näiteks hakkab laps otsima riskantseid hobisid — mootorrattasõite, kaklusi raha eest, jalutuskäike katustel, pisivargusi. Samal ajal algavad popiviskamise koolist. Ja püüded pidurdada oma ülekäte läinud last lõpevad sellega, et ta teatab, et ei karda enam mitte midagi.
Negatiivsed väljaütlemised. Kui nooruk teeb pidevalt kibedat nalja elu mõttetuse üle ning räägib, et tema surma ei pane keegi tähelegi, sest mitte keegi siin maailmas ei vaja teda, siis on see märk sellest, et laps vajab meeleheitlikult tähelepanu ja abi.
Šantaaž. Kui nooruk kasutab hüsteerikat, ähvardades endale midagi teha, sest teda ei panda tähele, siis tähendab see, et olukord on ohtlik ning seda tuleb väga tõsiselt temaga arutada. Veel üheks sümptomiks võib olla tugev süütunne, mis läheb üle agressiivsuseks ja vihaks enda vastu.
Sarnaste mõtetega sõbrad. Tähelepanelikuks peab tegema ka asjaolu, kui laps sõbrustab nende lastega, kes on juba üritanud enesetappu. Eriti veel siis, kui sellised jutud võetakse seltskonnas ühiselt ette. Noorukite enesetapp on nakkav …

Mida teha

Hoomanud lapse juures mõningaid ülaltoodud märke, tuleb viivitamatult asuda tegutsema. Kuidas? Seda oskavad öelda juba spetsialistid. Seni aga tuleb jõuda teha esimesed olulised sammud.

1. Kuula ära. Rääkige lapsega võimalikult palju mitmesugustel teemadel. Vähemalt tund aega päevas. Iga päev. Asi on selles, et enesetapumõtted ahendavad teadvust ning juhivad inimesed pimedasse tupikusse. Et seda takistada, tuleb kõikvõimalikul moel rahulikult, mitte agressiivselt, näidata talle maailma mitmekesisust. Peamine — ei tohi kritiseerida neid ideid, mida laps hakkab esialgu välja ütlema.

2. Tegutsege ühiselt. Küpsetage koos, minge loomade varjupaika, söötke neid seal, suhelge, kuulake muusikat, minge kontserdile või kinno. Koosolemine täiskasvanuga kaotab üksindustunde. Ning just nimelt üksindustunne teeb hinge haigeks ja ajab katuse äärele.

3. Anna lootust. Võid tuua näiteid enda (või mõne oma tuttava) noorusest. Kuidas sellised mõtted käisid samuti peast läbi. Ometi leidsid jõudu edasi elamiseks ning said keerulises olukorras hakkama. Kui lähedane inimene räägib sellest, on see lapse jaoks tohutult oluline. Ta peab aru saama, et see, mis täna näib väljakannatamatu, kutsub aastate pärast vaid muige näole.

Allikas: Darja, november 2016