Tõestisündinud lugu: vannitoapõrandale sündinud beebi elu päästis õe kiire tegutsemine
Minu esimese lapse sünnilugu on kogemus, mis tagantjärgi mõeldes tundub super toredana, kuid tol hetkel, seitse aastat tagasi, oleksin selle vahetanud 24 tunnise valudes vaevlemise vastu haiglavoodis…
Olin õnnelik rase — iseenda maailmanaba, abikaasa maailmanaba ja jube tähtis. Kõik sujus, lapseke kasvas ja sünnitustähtaeg lähenes. Kui tähtajast oli juba üks päev üle läinud olin ma ise hirmus kärsitu, sest mul ikka oli plaan sünnitada tähtaegselt, muidu kasvab laps liiga suureks ja sünnitada on raske. Seda olin ma targematelt kuulnud ja kõrva taha pannud.
See mälestusväärne päev algas nagu iga teinegi — täiesti tavaliselt. Abikaasa läks tööle ja mina jäin koju. Hiljem tuli mulle külla mu kaksikõde, kes oli oma esimese lapse saanud kaheksa tagasi ja kuna me oleme väga sarnased, siis eeldasin et meie sünnitused tulevad ka nagu kaks tilka vett. Õde kirjeldas oma raamatunäidet: 10 tundi valusid, tunnike presse ja vupsti lapsuke (apgariga 10/10) näeb ilmavalgust. Ma olin kindel, et minuga läheb samamoodi — me ju kaksikud ja mida muud ma oskan oodata. Seega ma ei pabistanud!
Veetsime koos toreda päeva ja koju tagasi jõudes tundsin, et kõht valutab. Oleks nagu valud, aga ei ole ka. Võrdlusmoment millegagi puudus. Tunne oli nagu päevade ajal, igatahes talutav. Õde hakkas mu valusid ka üles märkima — olid teised suht ebaregulaarsed, 10-15 minuti tagant ja ma ei pidanud isegi istuma või häält tegema (uuuuuuuuust ja aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaast rääkimata). Varsti saabus ka abikaasa töölt koju ja ma teatasin talle, et vist läheb täna asjaks…
Tema muidugi rõõmustas ja küsis et kas hakkame kohe haiglasse sõitma või jõuab ta enne süüa. Mina seepeale ainult naersin, muidugi jõuad süüa, mul läheb ikka väga kaua aega enne. Ja kujutage ette — ta ei jõudnud oma toitu lõpuni süüa, sest meie laps nägi 10 minuti pärast ilmavalgust…
Mul tuleb ka hetkel kananahk ihule, kui sellele tagasi mõtlen. Nüüd läks kõik nii ruttu. Tahtsin vetsus ära käia enne haiglasse minekut, kuid potile istudes hakkas jube valus. Nii valus, et silmade eest läks mustaks. Hüüdsin oma õde. Ta tuli jooksuga ja ma rääkisin, et mul on väga valus ja kui ta oli mulle pilgu peale visanud, siis vaatas ta mulle hirmunud näoga otsa ja ütles: “Kristel, lapse pea paistab!!!”
See oli mulle šokk. Õde hüüdis mehe ruttu kohale ja koos tõstsid nad mu vannitoa põrandale pikali. Mu õde võttis juhtimise enda kätte ja käsutas karmilt: “Nüüd pead sa elu eest pressima”. Seda ma ka tegin… Ja peale kahte pressi oli ta meil käes — nagu öeldakse õnnesärgis sündinud (koos lootevetega) väike tüdruk, vaikne ja sinine. Tagantjärgi tean, et tütre sünd möödus vaikuses, ei karjunud mina, ei nutnud laps, arstid ei saginud — absoluutne vaikus…
Ma ei jõua ära tänada oma õde, kes tol kriitilisel hetkel oli ainus, kel oli peas oidu, et edasi tegutseda. Mina seda ei oleks suutnud, abikaasa oli samuti oimetu sündmuste arengust. Nabanöör oli mitu tiiru ümber tütre kõri keerdunud ja laps ei hinganud. Õde harutas nabanööri lahti ja ajas oma sõrme beebile kurku lootuses, et ta hakkab hingama. Ja see õnnestus!!! Kuulsime lapse esimesi valusaid hingetõmbeid ja siis juba karjumist. Ma sain oma pisikese ime endale kõhu peale ja korrutasin muudkui “Ma ei suuda seda usukuda, ma ei suuda seda uskuda”.
Aga ta oli kohal — nagu välk selgest taevast. Tüdruk, kes nüüdseks on saanud seitsmeaastaseks. Tüdruk, kes on siiamaani kannatamatu ja isepäine. Tüdruk, kellel on väga vedanud, et ta võttis siia ilma vastu ta oma tädi. Tüdruk, kes sündis õnnseärgis. Tüdruk, kes sai nimeks Liisa.
Auhinnaks vahva loo eest kingib Iittala Kristelile Essence Plus sarja karahvini! Palju õnne!
