Kadri Soo alustab tõdemusega, et tihti võib vägivalla ohvritel olla raske, sest nad põrkavad hoiakute ja süüdistuste vastu, mis on Eestis vägivallaohvrite kohta paraku kujunenud.

Asi algab juba sellest, et naistevastane vägivald on teema, millest räägitakse peamiselt teleris, palju vähem kodus või koolis. Nagu see ei olekski oluline teema.

Eelmisel aastal viidi koolides läbi uuring, kus küsiti, kui palju neile on räägitud kodus või koolis kohtinguvägivallast. Kui kodus oli räägitud sellest vägivallavormist neljandikule 8.-12. klassi noortest, siis koolist olid vastavaid teadmisi saanud ainult 18% noortest, mis on ilmselgelt liiga väike protsent.

Vägivalla liigid

Naistevastane vägivald võib olla füüsiline või psühholoogiline. Psühholoogiline vägivald võib vahel olla veel raskemate tagajärgedega kui füüsiline vägivald, aga probleem on selles, et kuna haavad ei jää mitte kehale, vaid hinge, siis ei ole neid teistele näha. Psühholoogilist vägivalda, mille alla kuuluvad näiteks naise alandamine ja kontrollimine, ei võeta Eestis eriti tõsiselt. Uskumatu, aga tõsi, aga lausa 40% eesti elanikest ei pea kontrollivat käitumist naise suhtes üldse tõsiseks probleemiks.

Naise süü

Eestis on väga levinud ka hoiak, et vägistamise ohvriks langenud naised on osaliselt ise oma vägistamises süüdi, näiteks olid nad liiga väljakutsuvalt riides. Seda on lausa uskumatu, aga lausa pooled eestlased arvavad, et naine on ise mingil määral selles süüdi, et teda vägistati. Lisaks on levinud arvamused, et naistel on nagunii alateadlik soov olla vägistatud või et naised, kes vägistamisohvriteks langevad, ongi lõtvade elukommetega. Oleme kindlasti kõik kuulnud ka väidet, et kui naine on lasknud end juba kallistada ja suudelda, siis ta ei tohiks enam seksist keelduda.

Millal küll sellised hoiakud muutuvad? Alles siis, kui naistevastane vägivald saab teemaks, millest räägitakse koolis ja pereringis ning lõpetatakse selle õigustamine ja mahavaikimine.