Väga ärritunud ema: see, et ma kuulun mingisse Facebooki gruppi, ei tähenda kohe, et ma olen hullumeelne lapsemürgitaja!
Paar päeva tagasi kirjutas Eesti Päevaleht artikli "imeravimitest" MMS ja DMSO. Pärast seda vaatasid paljud lugejad vastava Facebooki grupi üle ja ahhetasid oma tuttavate üle, kes sinna kuuluvad. Naistekale kirjutas nelja lapse ema, kes ka sinna gruppi kuulus, olgugi, et ta pole seda MMS-i eluski oma silmaga näinud.
Ma olen nelja lapse ema. Kõige väiksem on alles mõnekuune ja vanuselt järgmine on pidevat jälgimist nõudev kaheaastane, nii et pole ime, et päevauudistega ma eriti kursis pole.
Nii ei olnud mul aimugi sellest MMS-i skandaalist. Paar sõbrannat olid tõesti mulle neljapäeval helistanud, aga ma ei jõudnud vastu võtta ja plaanisin nädalavahetusel tagasi helistada.
Eile õhtul läks abikaasa koos suuremate lastega oma vanemate juurde maale ja mina jäin beebiga koju. Mõnus vabadus — kui beebi õhtul magama jäi, läksin üle pika aja arvutisse, et lugeda foorumeid, surfata Facebookis jne. Noh, kui ma Facebooki lahti tegin, siis ma ei saanud esiti aru, mis toimub. Miks mul on nii palju sõnumeid, miks mu sein on täis mingeid mulle esmapilgul võõraid täheühendeid sisaldavaid postitusi?
Viie minuti pärast oli pilt selge. Olin lugenud läbi ka Päevalehe artikli ja mulle oli meenunud, et tõepoolest olin ma kunagi ammu mingi sellise grupiga liitunud, sest üks mu toonane kolleeg tegeles sellega ja küsis, kas ta võib minu ja veel mõne kolleegi grupi liikmeteks panna, sest ta hakkab mingit loodusravi rohtu reklaamima (täpselt nii ta tookord ütles!) ja alguses on raske asja käima saada — ilma pikemalt mõtlemata olin nõus. Varsti unustasin selle kuuluvuse, sest Facebookis käin harva ja silma midagi polnud jäänud. Töö juurest läksin ka varsti pärast seda liitumise episoodi dekreeti.
Ühesõnaga, olin täiesti unutanud selle grupi kuni eile õhtuni, kui tuttavad ja isegi peaaegu võõrad inimesed olid minult aru pärinud, kas ja miks ma oma lapsi mürgitan. Appi! Kas esimene küsimus ei võiks olla, et mis asjaoludel ma sinna gruppi kuulun? Kui ma olin kõiki neid kirju pool tundi lugenud ja osadele ka vastanud, tundsin kohutavat ärritust ja oli tunne, et paanikahoog ei ole kaugel. Kohutav — see oli kohutav õhtu…
Väga ärritunud olen siiamaani. Ma mõistan, et teema on täiesti olemas ja ei õigusta inimesi, kes päriselt ennast ja oma lapsi mürgitavad, kuid jube on see, et nüüd on läinud lahti tohutu nõiajaht ja kõiki grupi liikmeid süüdistatakse meeletutes kuritegudes.
