"Väike beebi peab rannas piinlema, sest ema tahab päikest võtta?"

Nädalavahetusel olin elukaaslasega rannas, kui järsku ilmusid kaks noort naist koos titevankriga, laotasid oma linad meie kõrvale maha ja hakkasid rannailma nautima. Kiikasin ema kõrvale linale pandud beebi poole ja oma imestuseks nägin, et ta oli kõvasti alla aastane.

Mõne aja pärast hakkas laps nutma ja ema kussutas-lohutas last. Minu vaist ütles kohe, et lapsel on ju lihtsalt palav, aga ema hakkas talle hoopis süüa pakkuma (avalikus kohas imetamise teemat ma ei tahaks praegu puudutamagi hakata), piilus talle mähkme sisse, mässis teda teki sisse (väljas oli 25 kraadi!).

“Ta vis tahab magada, ta on äkki väsinud,” arutles lapse ema teise naisega. “Ma ju võtsin ta varem voodist ka välja, et siia jõuda.” Jah, see ema oli katkestanud mõnekuuse beebi hädavajalikku und, et ikka õigel ajal randa jõuda. “Äkki tal on palav!” ütles siis kaaslane välja mõtte, mida mina algusest peale olin mõlgutanud. Ja ema vastus? “Pole midagi parata, see on ju rand, rannas ongi palav.” Aga kas see oli selle tita valik sinna randa tulla!?

Nad olid rannas ligi kolm tundi, vahepeal pani ema lapse vankrisse ja viis ta pisut eemale puude varju magama. Seegi hea, et pisike lõõmava päikese all ei pidanud uinuma, aga ikkagi olid mul imestusest silmad kuklas. Ma ei näinud ka kordagi, et ema oleks rannalinal roomavale lapsele mingit kaitsekreemi peale määrinud.

Mul tekkis küsimus, kas see ongi normaalne? Kas emad veavadki oma imikuid palaval päeval randa, peaasi, et nemad endale kuldse jume peale saaksid?