Värske ema: kogu maailm mõistab mind hukka, sest mu laps ei saa enam rinnapiima
Minu lapse sünnist on praeguseks möödas enam kui aasta. Tunded aga, et olen halb ema, kes ei saa lapse kasvatamisega piisavalt hästi hakkama, valdavad mind just nüüd. Kui paljud naised räägivad sünnitusjärgsest depressioonist ja hirmust lapse kasvatamise ees, siis mina tunnen end praegu emana rohkem läbikukkununa kui eales varem. Põhjus selleks on väga lihtne — ma tunnen, et olen kehv ema, kuna ei imetanud oma last piisavalt kaua.
Mõnele kõlab see ehk absurdselt, aga mina tunnen, et olen emana totaalselt ebaõnnestunud, kuna ei suutnud oma lapsele võimalikult kaua tagada kõige tervislikumat toitu, piisaval hulgal antikehi immuunsuseks kõikvõimalike haiguste vastu ja lähedust, mis on nii ülimalt oluline.
Ükskõik, millise lasteteemalise foorumi, portaali, ajakirja või ajalehe ma lahti löön, kõigis neis on vähemalt üks lugu imetamise olulisusest. Nii ma siis loen neid imetamisnõustajate, ämmaemandate, ökoemade ja teiste tarkade nõuandjate moraalijutlusi rinnapiima ainuvõimalikkuse teemal ja tunnen aina enam, kuidas ma oma lapsest piisavalt ei hoolinud. Imetav ema — hea ema, last pudelist toitev ema — pole mingi õige ema. Just täpselt selline mulje jääb kõigist neist tekstidest, mis peaaegu et kohustavad naisi lapsele vähemalt terve esimese eluaasta rinda andma.
Et nüüd vale pilt ei kujuneks, ütlen kohe ära, et olin ja olen minagi suur imetamise pooldaja ja pidasin juba enne lapse sündi kindlat plaani oma titat vähemalt esimese eluaasta lõpuni rinnaga toita. Paraku ei lähe elus asjad alati eelnevate plaanide järgi. Nii juhtuski, et esmakordselt emaks saanuna kuuletusin juba sünnitusmajas kenasti ämmaemandale, kes arvas, et kuna mul esimesel päeval rinnas piima ei ole, ei tohiks last siiski nälga jätta. See kõlas igati mõistlikult ja olin suurima heameelega nõus pakkuma oma maimukesele pudelipiima, mille abivalmis ämmaemand kusagilt külmikust välja võlus. Et ka järgmisel päeval mul veel piima ei olnud, tõi selleks hetkeks juba vahetunud uus ämmaemad mu pojale taas pudeli. Ei teadnud mina tol ajal, et tulnuks valvepersonalile vastu sõdida ja rinnapiimaasendajast iga hinna eest keelduda. Koju jõudes õnnestus lõpuks hakata last ka rinnast toitma, kuid kuna laps oli esimestel elukuudel pidevalt väga rahutu, arvas perearst, et igaks juhuks võiks lapsele pakkuda siiski pudelipiima lisaks. Mine tea, äkki on poisil lihtsalt kõht pidevalt tühi! Nii leidiski rinnapiimaasendaja enesele meie köögikapis alalise koha ja lisaks rinnapiimale sai laps alati soovi korral pudelist lisa.
5-kuuseks saades otsustas aga minu laps, et nüüd talle sellest tissi otsas rippumisest aitab. Proovisin ikka hea ja halvaga: panin last rinnale unisena ja täiesti ärkvel olles, näljasena ja täis kõhuga, nutusena ja heatujulisena. Valisin imetamiseks erinevaid kohti, kellaaegu ja sedagi, kas tuba on valgusküllane või hämar, vaikne või lärmakas. Tulemus oli alati sama — laps hakkas hüsteeriliselt röökima, pisarad veeresid mööda põski alla ja söömisest ei olnud juttugi. Ei saanud abi imetamisnõustajaltki, kellele viimases hädas helistasin. Mõtlesin, hea küll, eks ma siis pumpan piima pudelisse ja laps saab sel viisil ikkagi kasulikku rinnapiima. Nii toimis see edukalt umbes ühe kuu, kuni laps ühel hetkel lihtsalt keeldust pudelist, mille sisuks oli rinnapiim. Ja sel hetkel saidki nii minu mõistus kui ka kogu imetamissaaga otsa.
Ma mõistan, et selles loos polegi mitte kedagi peale iseenda süüdistada, sest nii ämmaemandad, arst kui ma ise soovisime ju vaid, et lapsel oleks kindlasti kõht täis. Ometi tunnen ma end kui vastutustundetu ja halb ema, sest oma last mitte imetav ema oleks meie ühiskonnas justkui kurjategija, kelle peale viltu vaadatakse. Mäletan selgelt seda imestunud nägu, millega perearst mind ühe järjekordse visiidi ajal altkulmu piidles, kui ütlesin, et rinnapiim ei kuulu enam minu lapse toidusedelisse. Tundub, et keegi ei mõtle nendest artiklites ja aruteludes, mis imetamist puudutavad, kuidas selline surve mõjub naisele, kellele ei õnnestunud last soovitud aja imetada. Kõik pannakse ikka ühte patta: need, kes loobuvad imetamisest laiskuse, oma rindade ilusa kuju säilitamise või mõne sootuks teise faktori tõttu — ühed halvad emad kõik.
Ja ühest asjast ei saa ma siiski veel aru — kui imetamine üks ja ainus õige tee imiku toitmisel on, siis miks mõnedes sünnitusmajades ämmaemandad ikkagi nii varmalt lutipudelit haarama kipuvad. Või miks ei räägita vastsele emale lutipudeli kasutusele võtmisega kaasnevatest tagasilöökidest?
