Vatilaste kasvatamisest: olen korduvalt hämmingus olnud, miks lapsed ühistranspordiga sõita ei või...
Jaan Martinson kirjutas Eesti Päevalehes väga hästi sellest, kuidas kasvatada mittevatilapsi ja sellega seoses tekkisid minus mitmed mõtted. Eelkõige hakkasin meelde tuletama kõiki neid perekondi, mida olen näinud ja salaja kritiseerinud ning mis paljudes punktides Martinsoni väljatoodud tegevuskavale vastu astuvad.
Üheks ülioluliseks mõtteks peab antud tekstis pidama liikumisrõõmu ja -harjumuse teket ning seda, et seda ei tohiks lapsele keelata. Olen absoluutselt nõus, aga siinkohal tuli mulle meelde tuttav perekond, kus lapsed käivad usinalt trennis, kuid kogu vanemate aeg läheb oma võsukeste sõidutamise peale. Kuna nad ei ela linnas, siis on igapäevaselt tarvis mitmekümneid kilomeetreid edasi-tagasi sõita, enda aega trennivahelisel ajal parajaks teha ja kogu elu laste järgi sättida. Märgin, et tegemist pole mudilaste, vaid teismelistega ja bussiühendus on toimib tegelikult igati hästi. Olen korduvalt hämmingus olnud, miks lapsed ühistranspordiga sõita ei võiks. Õpetaks see ju aja planeerimist ja vastutamist. Seda enam, et vanemad ise on stressis ja kohutavalt väsinud sellest autoga vedamisest ning planeerimisest. See kõlab nüüd vanainimese heietusena, aga mina käisin iga päev 25 kilomeetrit bussiga koolis, mõnel korral sai see teekond ka jala ette võetud, kui bussist maha jäin. Juba põhikooli ajal hakkasin ise suviti mitmekümne kilomeetri kaugusel tööl käima, rääkides ööbimisvõimalust vajades ise sealkandis elavate sugulastega ning vastutades oma aja ning raha eest. Ei oleks selle peale tulnudki, et vanemad peaksid organiseerima ja autoga vedama. Muidugi, teisest küljest jäid minul paljud võimalused elus kasutamata, sest bussiliiklus minu kodukandis oli vilets, trenniajaks olid bussid läinud ja koolivalik sõltus samuti transpordist. Ei saa mitte kuidagi sellele tuttavale perekonnale ette heita lastele parima võimaldamist, isegi kui mulle näib, et see läheb veidike üle piiri ja vatilaste kasvatamiseks.
Kritiseerida on alati kerge. Kui mul endal veel lapsi ei olnud, vaatasin õudusega (ja ei hoidnud mõnikord ka keelt hammaste taga) neid lapsi, kes veel üle kahe aastaselt ise potil ei käinud, aga nüüd saab mu enda järeltulija mõne kuu pärast kaks ning potil käima pole õppinud. Kritiseerisin ka vanemaid ja vanavanemaid, kes laste söögikapriiside peale ainult naeratasid, neile mitu erinevat rooga valmistasid ja lõpuks lubasid sooja söögi asemel krõpsu süüa. Ma olen endiselt seda meelt, et sööma pole mõtet sundida ja laps peab ise vastutama, kui tal kõht tühjaks jääb (ning lollus on igale lapsele eraldi menüü teha, sest üks pirtsutab ühe ja teine teise toiduainega), aga emasüda hakkab üha enam tundma, et no kuidas ma siis ei tee seda sööki, mis lapsele maitseb. Praegu võin ju põlastades silmi pööritada nende perekondade peale, kes oma lapse iga kapriisi täidavad ja kus lapsed veel teismelisenagi raha väärtusest aru ei saa, sest neile on alati kõike ostetud, palju taskuraha antud ja seda alati, kui otsa saab, aga kes teab, kuidas ma ise enda jõnglastega mõne aasta pärast seda poeskäimise ja asjadetahtmise situatsiooni lahendama asun. Iga vanem soovib oma lapsele parimat ja oht vati sees hoidmiseks on kõigil olemas. Siis ei aitagi muu, kui tuletada meelde enda lapsepõlve, kõiki neid ohtlikke mänge heina- ja puulakkades, varakult üksinda kodus olemist, pikki bussisõite ja koduseid kohustusi, mis oh-kui-tüütud tundusid ja mõelda, et kui mina sellega hakkama sain, ei ole mingit põhjust, miks ei peaks minu laps seda suutma. Pole need tänapäeva lapsed midagi pehmemad ja nõrgemad. Lapse kasvatamise on eelkõige töö iseendaga ja nagu Jaan Martinson oma loos ütles, siis iga vanem peab kõigepealt ise oma liikumis-, ekraanivaatamis- ja rahaplaneerimisoskused üle vaatama. Kui me vaid vanematena õpiksime ka õigel ajal seda vähem muretsemise kunsti.
