Ei hakka meditsiinilistesse terminitesse laskuma, aga siin olid juba eos mingid geneetilised probleemid ja täpiks i-le oli see, et üle kümne aasta tagasi abordi tegin. See oli nii ammu, et ma olin selle praktiliselt unustanud. Üks rumal pidu, mis läks käest ära ja magasin koolivennaga. Ma ei mõelnud tol momendil korrakski, et võiks lapse sünnitada. Sellest koolivennast poleks tolku olnud ja mu vanemad pole ka kõige paremal järjel. Mu elu olekski möödunud väikeses külakohas üksikemana last kasvatades ja heal juhul kuskil külapoes töötades.

Arvasin, et probleem on mehes

Oleksite üle heietamisest pole praegusel päeval muidugi midagi kasu. Alguses arvasin, et äkki on mehel midagi viga, et ma rasedaks ei jää. Teadmine, et viga on minus, oli kui külm dušš. Ma olen piisavalt vaadanud USA filme, kus siis tütar või poeg lapsendatakse ja elatakse õnnelikult elu lõpuni. Maisemas elus nii ei käi. Mitu kuud läks aega, et üldse leppida teadmisega, et minust ei saa kunagi ühelegi lapsele bioloogilist ema. Praegu on tõeline beebibuum ka, väga paljud mu tuttavad on just pere loomas või lisandub juba teine-kolmas laps. Ja siis ma jalutan vanalinnas mõne sõbrannaga, kes õhkab, kui ilus, armas ja ideaalne laps tal on. Sellistel hetkedel mõtlen vaid, et tahaks nutta.

Kuigi tean praeguseks oma saatust üle poole aasta, olen sellest rääkinud vaid käputäiele sõpradele ja oma vanematele. Ema ja isa reaktsioon oli eriti julm. Ema hakkas nutma, isa ahhetas, et ma pidanuks elama tervislikumalt (aborti ma neile ei maininud — toim). Mulle tundus, et pean nende ees isiklikult vabandama iga tõmmatud sigareti ja joodud veini pärast. Ma olen ainuke laps ja ema jaoks varises maailm praktiliselt kokku.

Kõik utsitavad lapsendama

Sõprade reaktsioon on olnud pisut lasteaiakasvatajalik, lohutatakse, et kõik on hästi ja ärgu ma nutku. Küll läheb kõik ikka hästi. Parim sõbranna viitas juba lapsendamisvõimalustele, aga praegu tundub see pigem tume ja kauge maa. Olen alati arvanud, et ühel päeval ikka lapse saan. Isegi nimed olid olemas — poisi puhul Kristo ja tüdruku puhul Keiu. Kogu see praegune olukord on pannud pitseri ka mu suhtele kihlatu Riivoga. Kui keegi küsiks, millal siis abiellume, tunnistaksin ausalt, et ma pole praegu kindel, kas üldse. Kinniste eestlastena elame kogu lasteteemat läbi pigem omaette ja enda sees. Meil pole pikki arutelusid selle küsimuse üle. Tiksume kuidagi vanas rütmis edasi, aga kumbki pole väga õnnelik. Muidugi ma unistan sellest, et suudaksime edasi minna ühiselt ja üle saada neist muredest, aga see pole nii lihtne.

Siit ka soovitus neile naistele, kes kritiseerivad iga naist, kes 30 või üle selle, aga kel lapsi pole: alati pole küsimus vaid naise enda egoismis ja vabaduseihas. Ma tahaks last, aga ma ei saa. Samal ajal ei hakka ju endale otsaette kleepima ka silti: vabandust, ma pole lastetu egoist, vaid ma lihtsalt ei saagi lapsi.