Viimane pingutus: mida vanem teha saab, et tema laps kooli ikka edukalt lõpetaks?
Nad lendlevad kusagil pilvedes, näksivad pastakaid ning leiutavad kõikvõimalikke meelelahutusi. Nad on valmis tegema mida iganes, mitte ainult õppima.
Vanemad aga üritavad omakorda kasutada mitmeid võtteid, püüdes õhutada oma võsukesi vaid viitele õppima. Karistuseks on keeld arvuti taga istuda. Hea õppeedukuse korral aga lubatakse arvutit kasutada. Lastele lubatakse huvitavaid reise ning hulgaliselt igasuguseid lõbustusi. Paraku ei mõju sellised karistused ega ka mitte meelitused. Või kui mõjuvad, siis lühiajaliselt. Emmed-issid on solvunud: nad teevad ju nii palju oma lapse heaks, tema aga pole võimeline isegi hästi õppima.
Teen kõik tema eest
Peamine küsimus, mida vanemad koolipsühholoogidele esitavad on: “Mida teha, et laps õpiks, teeks korralikult kodused ülesanded ja oleks vastutustundlik?” Samas üritavad püüdlikud vanemad lapse eest kodus absoluutselt kõik ära teha. Nad kontrollivad igat kodust ülesannet ja seda isegi siis, kui laps ei palugi neilt abi. Seega jäetakse ta ilma põhilisest koolis vajaminevast väärtusest — iseseisvusest.
Hinne nartsissi jaoks
On väga oluline õpetada lapsi iseseisvalt töötama: eksima, analüüsima, õigeid lahendusi otsima ning saama sellest kõigest rahuldust. Nad õpivad otsima tõdesid, uusi lahenduste teid ning analüüsima oma isiklikke vigu.
Vanemate ülesandeks ongi õpetada laps õppima. Toetada, kui tekivad esimesed ebaõnnestumised, pettumused ja kahtlused oma võimetes.
Miks siis tänapäeva vanemad suhtuvad nii valulikult lapse õppimisse? Peamiseks kriteeriumiks on saanud nüüd hinded. Nimelt hinded, mis peaksid määrama lapse teadmiste taseme, on muutunud vanemate nartsissismi atribuudiks. See aga takistab lastel areneda ja leida rahuldust õppimisest. Vanemad püüdlevad iga hinna eest parimate hinnete poole, selle poole, et just nende laps oleks parimatest parim.
Sellises stressirohkes olukorras ei suuda lapsed ega ka mitte vanemad rahulikult elada ning oma tööd nautida.
Kui aga prooviks õppimisele vaadata veidi teise nurga alt, ilma sootsiumi surveta ning lõpetada hinnete kontrollimine? Sel juhul võib märgata oma lapse juures uusi võimete piire.
Oluline on kuulatada last ning mõista, kui ta on üleväsinud. Lapsed tunnetavad halvasti oma keha ega saa sageli aru oma emotsioonidest. Nende käitumine võib viidata psüühilisele kurnatusele. Näiteks võib laps olla kapriisne, teha rumalaid vigu kõige lihtsamates ülesannetes, joosta sihitult ringi, hüsteeritseda. See on märgiks vanematele, et võsuke vajab puhkust.
Kuidas täiskasvanu saab last aidata?
1. Oluline on lapse töökoht. Pööra tähelepanu teda segavatele asjaoludele (aken, pildid tapeedil, mänguasjad laual — need kõik võivad segada tema keskendumist). Aseta vihiku alla punane või oranž alus. See moodustab ereda raami, mis aitab tähelepanu tahtmatult vihikule juhtida.
2. Et lapse psüühikat mitte üle koormata, jaga õpingud mõttelisteks osadeks. Kõige keerulisemad ülesanded on parem teha kõigepealt, ning kui miski ei tule välja, anna lapsele aega mõtlemiseks või vaheta mõneks ajaks tegevust. Ka väike vahepala (küpsis, mahl, puuvili) tuleb kasuks. Aju reageerib sellele ning annab täiendavat energiat, millega kaasneb tähelepanu paranemine.
3. Tähelepanu võivad taastada ka igasugused rütmilised liigutused.
“Roheliste märkuste” meetod
Õpetades lapsele kirjutamist, arvutamist vms märgitakse rohelisega see, mis tal on hästi õnnestunud. Selle asemel, et näidata punasega tema vigu, pannakse rohelisega rõhk õnnestunud tähtedele või numbritele. See aitab keskenduda sellele, mis tuleb hästi välja ning laps asub püüdma, et vihikusse tekiks rohkem rohelist värvi. Selliselt lülitub teadvus huvitavale ja otsingulisele tööle. Tunnid muutuvad põnevaiks mängudeks. Vanemadki lülitavad heal meelel end taolisele lainele ning asuvad välja mõtlema individuaalseid võtteid.
“Ajajoone meetod”
Meetod soodustab tähelepanu kontsentreerimist ning motivatsiooni suurenemist koduste ülesannete lahendamisel.
Laps koos vanematega (esimesel etapil) joonistab paberile ringi ning see jagatakse lõikudeks, mis tähistavad ühe õppeaine lahendamise etappe. Esimene lõik kujutab endast ühte vastava ülesande lahendamise osa. Näiteks, õppida selgeks ülesande juurde kuuluvad reeglid. Sellele kulutatakse 15 minutit ning äratuskell keeratakse üles. Kui äratuskell on helisenud, võib laps üle minna teisele osale või lisada veel aega esimese osa selgeks tegemiseks. Järgmine lõik võib näiteks sisaldada eelmise koduse ülesande vigade parandust, teksti kirjutamist vms. Ka puhkepauside tegemiseks tuleb sisse lülitada ajajoon.
Sõltuvalt närvisüsteemi tüübist järjestatakse lõigud lihtsalt keerulisele või vastupidi.
Meetodeid, mis aitavad lapsel õpitut paremini meelde jätta ja ülesantut mõista, on palju. Peamine on aga läheneda koduste ülesannete tegemisele loominguliselt ja huviga. Samas ei tohi lapse tööd segi ajada enda omaga, püstitades enese ette eesmärgi õpetada nii, et ta saaks vaid parimaid hindeid.
