Võistlushimulised emad, rahunege maha!
Tuleb tuttav ette? Kindlasti on sinugi tutvusringkonnas selliseid lapsevanemaid, kes ei jäta ühtegi võimalust oma võsukeste esiletõstmiseks kasutamata. Ka mina olen selliste mammadega palju kokku puutunud ja ütlen ausalt — mul on sellest kiidulaulust kõrini! Mind häirib, kui ainus jututeema, mis mõne teise emaga kohtudes üles võetakse, on tema lapse saavutused ja edusammud. Eriti ajab närvi see, kui teise lapsevanemaga kohtudes pärib ta: „Noh, ja kuidas teil siis läheb?” ja suudab enne mu vastust ära ootamata lagedale tulla uudisega, et tema armas pojakene õppis eile jalgrattaga sõitma — kujutad sa ette, ise alles kaheaastane! Küll ta on ikka tubli ja armas!
On küll tubli, ma ei vaidle üldse vastu. Aga kummaline on, et sellised emad nagu millestki muust ei oskagi rääkida. Ükskõik, kui osavalt ma teema kõrvale juhin, leiavad nad ikka võimaluse, et mõni hooplev märkus oma üliandeka tite kohta vahele poetada. Ka siis, kui teemaks tuleb näiteks tuumasõda või parlamendivalimised. „Aga minu printsess joonistas eile, kui mina valimas käisin, ühe toreda pildi ja tead, ma vist pean selle kuhugi joonistusvõistlusele saatma, see on lihtsalt nii ilus! Ma ei suuda uskuda, et üks kolmeaastane nii ilusasti maju teeb!”
Imeline internetimaailm
Kui vanal heal ajal enne internetti tuli selliste lapsevanematega kokku puutuda vaid kohustuslikus korras mõnel üritusel või sugulaste kokkutulekul, siis nüüd on ju kõigil võimalus interneti kaudu praalida. Eriti paneb mind imestama see, kui emad oma tite igast edusammust Facebooki või msni pealkirjade kaudu teada annavad. Postitused „Jee, meie tegime lõpuks ometi kaka potti!:)” või „Nii nummi, tibu sööb porgandit” panevad mind iga kord imestama, kas sel ülitublil emmel ja tema erakordselt andekal lapsel tõesti mitte midagi muud targemat teha ei ole.
Foorumeid ma ei loe enam ammu. Seal on kõik kommentaatorid oma lastele supervõimed külge mõelnud. Või kui need lapsed tõepoolest nii üliandekad on, nagu seal väidetakse, ootab Eestit ees helge tulevik, sest meil kasvab praegu üles geeniuste generatsioon. Kõik lapsed kõnnivad kaheksakuuselt, räägivad täislausetega juba aastavanuselt, loevad kolmeaastaselt ja viieaastaselt lahendavad kolmanda klassi matemaatikaülesandeid. Ja muidugi saavad kõik ka eliitkoolidesse sisse.
Oh, jaa, internetti saab ju ka fotosid üles panna. Olen juba pikemat aega juurelnud selle üle, kellele on mõeldud need kahesaja titepildiga albumid Facebookis, mille pealkiri on „Minu tibu issiga vannis”. Kes neid vaatab? Sõbrad? Vaevalt. Vanaemad? Kas vanaemadel on Facebookis konto? Kahtlane. Pedofiilid? Ilmselt küll…
Miks nad praalivad?
Esimene oletus — neil lihtsalt ei olegi muud elu. Nad ongi ihu ja hingega emad, väljas ei käi, sõpru ei ole, raamatuid ei loe, filme ei vaata ja elavad ihu ja hingega oma tibukeste arengule kaasa. Sest nii ju head emad teevad. Kuid seesmiselt on nad täiesti tühjad ja lapse kui oma suurima saavutuse kiitmine paneb neid end väärtuslikuna tundma.
Teine oletus — laps ei ole tegelikult üldse NII tubli, võib-olla mõnes asjas arengu seisukohalt üldse teistest natuke maha jäänud ja seetõttu üritab ema nii lapse kui enda enesetunde parandamiseks teda konstantselt paremas valguses näidata.
Kolmas oletus — emale kõlbabki vaid parim. Need on need lapsevanemad, kelle lapsed peavad minema eliitkooli, ükskõik, mis hinnaga! Nad peavad olema oma spordivõistkonna kaptenid. Nad peavad esinema igal kooliüritusel luuletuse, laulu või klaveripalaga. Neile vaestele lastele on juba sündimisest saadik nii suur pinge peale pandud, et mingist ilusast lapsepõlvest ei saa nende puhul rääkida — päev kulgeb graafiku järgi ja trajektooril lasteaed/kool — malering — trenn — viiulitund — ööuni. Mängida ja puhata see vaene lapseke ei saa.
Mis iganes see põhjus ka ei oleks, tahtsin ma kogu eelneva pika jutuga öelda , et võistlushimulised emad, võtke vabalt ja rahunege maha. See võib küll teile üllatusena tulla, aga ainult teie maailm keerleb ümber oma pritsesside ja tibupoegade. Ning oma lapse saavutustega eputamine ei tee teid mitte kuidagi paremaks. Pigem hoopis vastupidi — vähendab teie tõsiseltvõetavust kohe päris korralikult.
