15-aastane neiu plaanis vanemate peksu tõttu enesetappu
Peatselt toimuvatest koolirahu mõttetalgutest kuuldes kirjutas ühe kesklinnakooli õppealajuhataja haridusameti hariduskorralduse teenistuse direktorile Meelis Kondile murekirja, milles juhtunu leidis aset alles eelmisel nädalal.
«15-aastane tütarlaps pöördus kooli sotsiaalpedagoogi poole murega, et teda pekstakse kodus ja et ta on korduvalt mõelnud, et tapab end ära, sest tema mõõt on täis,» seisis kirjas. «Vestlusest selgub, et peksmine on kestnud juba seitse aastat. Alati, kui tüdruk saab mõnes aines kahe, saab ta kodus füüsiliselt karistada. Palume lapsel kirjeldada, kuidas teda karistatakse. Selgub, et rihmaga pekstakse. Isa hoiab kinni, ema rebib püksid maha ja peksab, kuigi laps on juba 15-aastane neiu. Kui isa pole kodus, siis ema peksab ise. Ema on rihmaga tõmmanud kõri kinni, et samas majas elavad vanavanemad ei kuuleks. Varem on käidud traumapunktis sidumas kehavigastusi ja seal pole vanemad lubanud öelda, et need on peksmisest, vaid käskinud öelda, et neiu ise kukkus. Näiteid on palju, üks jõhkram kui teine. Koolis on õpetajad märganud, et õpilane on tihti plaasterdatud ja sidemetes, kuid tüdruk on alati öelnud, et ta kukkus. Õpilane on koolis hea käitumisega. Õpilane ei julge enam koju minna, vaid on tõeliselt hirmunud.»
Õppealajuhataja jutu järgi helistas sotsiaalpedagoog lastekaitsesse, et anda olukorrast teada. «Sealt soovitati pöörduda traumapunkti ning seejärel teha avaldus politseisse ja lastekaitsesse. Lastekaitse ei saavat enne midagi teha, kui neil pole kirjalikult viseeritud taotlust. Kui ütlesime lastekaitsele, et laps keeldub koju minemast, vastati sealt, et vaadake, kas on kohti mõnes Tallinna turvakodus.»
"Mis on kooli ülesanne antud olukorras, kuidas nüüd kool peab käituma? Kes viib lapse traumapunkti, politseisse, otsib koha turvakodus ja viib kohale?" küsis kirja saatnud õppealajuhataja. "Õnneks on koolis tööl empaatiline sotsiaalpedagoog, kes on valmis tegema kõik, et last aidata. Sotsiaalpedagoog viis õpilase oma autoga traumapunkti, kus tüdrukul fikseeriti mitmeid kehavigastusi. Traumapunktist öeldi, et kuna laps on juba 15-aastane, siis nemad ei teata juhtunust politseisse ega tegele juhtunuga edasi. Kui neiu tahab teha avaldust, peab ta minema ise politseisse."
Politseiuurijaga vesteldes muutis tüdruk aga meelt ja ei teinud avaldust. «Koolis küsisin õpilaselt, et miks ta meelt muutis ja kas ta rääkis politseinikule kõike, mida mullegi,» kirjutab õppealajuhataja. «Neiu vastas, et ei rääkinud, sest politseinik oli selline imelik ja naeris õpilase jutu peale. Neiu oli politseinikule öelnud ainult, et teda peksti, aga polnud kõike rääkinud. Koju keeldus õpilane endiselt minemast, sest tal on hirm.»
Õppealajuhataja kirjast haridusametile selgub, et sotsiaalpedagoog oli korduvalt telefoni teel ühenduses lastekaitsega, kuid seal soovitati vaid pöörduda turvakodusse.
Kool valis Lilleküla turvakodu telefoni, kust suunatakse psühholoogiga rääkima. «Räägime loo ära ja seal lubatakse laps vastu võtta. Lapsel on tõsine hirm, küsime, et kui vanemad tulevad, siis kas ta on nõus nendega rääkima. Vastus on kategooriline ei. Tüdruk pole isegi siis nõus rääkima, kui vanemad oleksid valmis leppima,» kirjeldab õppealajuhataja oma kirjas. «Mida nüüd teha? Vanemad on 20 minuti pärast koolis, lastekaitse nõuab paberit, laps keeldub koju minemast ja koolis vanematega rääkimast. Vanemad tahaks lapsega rääkida, politseis avaldust ei ole, traumad on aga medtöötaja poolt fikseeritud.»
Vanemad jõudsid umbes kell 16.30 lastekaitse töötaja juurde, kes teatas, et neil saab 30 minuti pärast tööpäev läbi ja palus tulla järgmisel päeval uuesti. «Selline oli koostöö tegemise tulemus,» nendib õppealajuhataja.
Lastekaitsjate käed on lühikesed
Lilleküla laste turvakeskuse juhataja Priit Siig ütles, et kuna uurimine on käimas, ei saa ta midagi täpsemalt tütarlapse saatusest rääkida. Siig tunnistas, et see juhtum pole turvakeskuse jaoks siiski midagi erakordset. «Me näeme ka hulga hullemaid juhtumeid, kus on tegemist pedofiilidest või retsidivistidest vanematega,» nentis ta. «Selle tüdrukuga on hetkel kõik korras. Praegu võrgustiku töö käib ja toimuma hakkab pereteraapia. Tüdruk läheb koju, see on selge, kuid jääb turvakeskuse vaatevälja.»
Seaduse järgi kõik õige
Kesklinna lastekaitse vanemspetsialisti Kristina Rooma sõnul käitus lastekaitsetöötaja antud loos seadusest lähtuvalt, andes kooli personalile toimimiseks õigeid juhiseid.
«Linnaosa lastekaitsetöötaja informeerib asjasse puutuvaid inimesi ehk kooli, lasteaeda ja lapsevanemat või eestkostjat esialgsetest vajalikest toimingutest lapse edasise elu korraldamisel,» kinnitas Rooma. «Vägivallajuhtumi puhul on oluline fikseerida tekitatud vigastused meditsiinitöötaja poolt ning teavitada juhtunust kohe politseid. Antud juhtumi puhul tegutseb lastekaitsetöötaja vastavalt lastekaitseseadusele, võttes vastu otsuseid ja andes koolile juhiseid edasiseks tegevuseks, ning vestleb esimesel võimalusel nii lapse kui ka lapsevanematega. Lastekaitsetöötaja jätkab koostööd perega, lähtudes lapse huvidest. Analoogsete juhtumite puhul on oluline tõrgeteta koostöö.»
Põhja-Tallinna lastekaitsetalituse vanemspetsialist Kaisa Tamm ja juhtivspetsialist Katrin Laur olid aga juhtunust šokeeritud. «Tegemist on tõesti väga raske juhtumiga,» tunnistasid lastekaitsetöötajad. «Lausa uskumatu, et selline asi päriselt võimalik on, ja raske uskuda, et keegi lastekaitsetöötajaist jättis Tallinnas neiu abita. Juhtumikorraldajaks peab jääma kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialist. Võime kinnitada, et kõiki lastekaitsjaid ei saa õnneks ühte patta panna ja meie linnaosas saavad lapsed abi.»
