Kui ma olin väike, siis tundus isegi enesestmõistetav, et isa vahel ema lööb. Ma polnud teistsugust reaalsust näinud ja ka internet polnud siis nii ligipääsetav.

Ema jättis midagi koristama ja oli isa meelest mõttetult raha kulutanud - väike kõrvakiil. Isa tuli koju purjuspäi ja tahtis end lihtsalt välja elada - juba kõvem löök, mis tõi kaasa ka sinikad. See tundus nii elu osana. Minu ja venna peale ta üldiselt kätt ei tõstnud, mäletan, et olen mõned korrad vitsa saanud, aga üldiselt olime meie tema jaoks nö puutumatud. Küll aga ei põdenud ta sedagi, et kuulsime, kui ta emaga vaidles ja nägime oma silmaga ka löömist. Alles teismeeas adusin rohkem, kui vale see on.

Kõige hullem on see, et siiani mõtlen, kas me vennaga oleksime kuidagi saanud sekkuda. Ema alati korrutas meile ka, et ärgu me pangu tähelegi, et ta veidi haiget saanud, kõik on põhjusega. Elasime väikeses kohas. Ma arvan, et ikka külapeal teati, kuidas meil kodus kord, aga keegi kuidagi ei sekkunud, midagi öelnud. Ilmselt oli probleemiks mujalgi peredes ja kuidas nende eestlastega ikka on: teiste mured pole meie mured.

Ma kolisin juba 16-aastaselt kodust ära, kuna läksin pealinna gümnaasiumi. Elasin seal tädi juures. Vend oli vanemate juures keskkooli lõpetamiseni, pärast mida läks juba armeesse ja siis Tartusse Sõjakooli. Mu jaoks oli kaua raske emaga perevägivallast rääkida, kuid eelmisel aastal ikkagi küsisin, et kuidas praeguseks. Ta ütles, et isa on muutunud, lööb harva ja kõik on hästi. Ma tahaks seda uskuda, aga mine tea... Ema ütles mulle ka, et see pole nii suur probleem. Mehed jäävad meesteks. Isegi viitas, et tema isa ehk minu vanaisa oli vanaema suhtes ka karmi käega, aga samas armastas.

Töötan õpingute kõrvalt ise ajakirjanduses ja tihti näen ka meedias pihtimuslugusid, kus naised räägivad, kuidas ikka korduvalt andeks andsid. Üheks põhjuseks see, et mehed pidevalt vabandavad ja lubavad end muuta. Enda pere puhul mõtlen, et siin ei olnud vabandusi vajagi. Ema elas sisse rolli, kus tema jaoks oli okei, et isa vahel rusika tõstab. Mõtlengi, et kui palju on Eestis taolisi peresid veel, kus vaikiv vägivallakonsensus. Need naised ei lähe varjupaika abi otsima, nad tunnevad, et kõik on korras. Nii peabki olema. Kahjuks paistab, et see kombestik käib põlvest põlve. Minu ema arvab, et kuna tema lapsepõlvekodus oli nii, siis kõik ongi korras.

Jään siiski lootma, et aeg läheb edasi ja iganenud arvamused muutuvad. Ei ole normaalne, et oled oma mehe peksukott.