Eesti naistearstid ja ämmaemandad tunnistavad, et seksuaalse vägivalla all kannatavad kõige enam noored tüdrukud vanuses 15-18 eluaastat. Kui sageli vägivallatunnustega patsiendid arsti juurde pöörduvad? Kahjuks on arvud võrreldes eelmise aastaga sagenenud. 30 protsenti naistearstidest tunnistab, et nad on kokku puutunud ka olukorraga, kus naine on vägivalla tagajärjel ka lapse kaotanud. Kurva statistikana tõdeb ka 47 protsenti naistearstidest, et nad on oma töös pedofiilia või intsesti ohvritega oma tööalaselt kokku puutunud.

Läbiviidud uuring näitas, et raseduse ajal koduvägivald suureneb. Eriti intensiivistub füüsiline vägivald. Elamine pideva koduse vägivalla kartuses on viinud 85-90 protsenti rasedatest pinge ja stressi seisundisse, 83 protsenti kurdab ärrituvuse ja 58 protsenti masenduse või depressiooni üle. Ka rahumeelsetes suhetes elavatel naistel esineb närvilisust, stressi ja ärevust, kuid seda märksa vähem.

Vägivaldne pereisa

Vägivaldsed mehed on vähem isarolliks valmis. Ükskõikne või isegi negatiivne suhtumine oma tulevasse lapsesse on 29 protsendil vägivaldsetest meestest. Sellised mehed on egotsentrilised ning näevad end maailma nabana. Rasedusperioodil tunnetavad nad end vägagi puudutatuna — naine ei pööra neile enam niivõrd palju tähelepanu ning sellest tekib ka vägivald.

Kas abikaasa poolt naise tahte vastaselt pealesunnitud seksuaalvahekorda saab lugeda vägivallaks?

93 protsenti Eesti naistearstidest ning ämmaemandatest peab sellist olukorda kuriteoks ning vägistamiseks. Seitse protsenti ei osanud hinnangut anda. 

Mida teevad arstid, et olukorda parandada ja ohrvit aidata?

93 protsenti arstidest soovitab ohvritel psühholoogi või perenõustaja poole pöörduda. Pooltel juhtudel soovitatakse ka politseiga ühendust võtta.