“7aastane tüdruk istub isaga vannis — on see normaalne?!”

Naisteka foorumis küsib nõu naine, kelle üllatuseks käib tema uue mehe 7aastane tütar koos isaga vannis ja tagatipuks ka magab paljalt isa kõrval. "See on ju mu oma laps," kehitab mees õlgu, aga mida sellisest elukorraldusest üldiselt arvata? Mis on see iga, kui laps võiks end üksi pesema hakata või vähemalt mitte teha seda koos vastassoost vanemaga? Arutlege!

"Kohtusin toreda mehega, kellel on 7aastane tütar. Tütar elab osa ajast emaga, osa isaga. Hiljuti tutvusin esimest korda ka tema tütrega. Armas tütreke, kuid kohutavalt isa küljes kinni. Ripub kaelas, käib järel, nõuab kogu aeg tähelepanu... Üksi ei mängi, mis tegi meie omavahel suhtlemise võimatuks. Kuna jäin sinna ööseks, siis tabas mind hämmastus, et õhtupesu toimus koos vanni minnes. Kuna tüdruk üksi vannitoas end pesta "ei julge, ei oska", siis läks mees temaga koos vanni. Mees siis istus, jalad harkis, vannis ja suur tüdruk (pole õbluke laps) triivis tema hargivahel edasi-tagasi. Ma ei osanud kuidagi olla, ega midagi teha. Küsisin ka selle kohta, kuid mees vastas, et mis siis... See ju minu laps.

Muidugi lõppes õhtu nii, et läksime kõik koos mehe voodisse magama - seitsmeaastane meie vahel. Ja laps ja mees muidugi paljad.

Nüüd on nii vastakad tunded. Endal pole veel lapsi, sellepärast ei oskagi seisukohta võtta.. kuid minu vanemad mind küll nii ei kasvatanud."