Adopteeritud lapse kogemus: tõde lõi mind mitmeks kuuks rööpast välja
Ma ei olnud kunagi isegi kahtlustanud, et võiksin adopteeritud olla — olin tumedapäine ja heledasilmne nagu mu isagi ja samamoodi üpris pikka kasvu. Olin elu jooksul palju kuulnud ka ütlus, et oleksin kui oma isa suust kukkunud — ise ma seda sarnasust ei näinud (mis pole ju nüüd ka ime), kuid mäletan, et isa muutis see alati päris rõõmsaks.
Õnnelik minevik, olevik, tulevik
Kasvasin üksiku lapsena, mul oli üpris suur oma tuba ja ikka väga lahe lapsepõlv — tegelesin kergejõustikuga, mängisin kitarri, käisin laagrites. Mind on alati ümbritsenud head sõbrad ja ilusad tüdrukud. Lõpetasin sel kevadel bakalaureuse ja kavatsen oktoobris USA-sse sõita, et sõbra juures peatuda ja pisut aega maha võtta. Saan seal ka väikese tööotsa, nii et elu on paigas. Tahan just nimelt rõhutada seda, et mu elu on paigas — ma olen õnnelik! Olen end leidnud, ehkki see võttis pisut aega. Rööbastest väljas olin vaid mõned kuud, kui olin 16aastane. Kuud pärast seda, kui ema ja isa ütlesid mulle, et nad polegi mu bioloogilised vanemad.
Me sõitsime peretuttava suvilasse puhkama. Ujusime, grillisime ja veetsime mõnusalt aega — gümnaasiumi alguseni oli jäänud vaid paar nädalat. Siis ütlesid vanemad, et tahaksid minuga rääkida. Nad olevat pikalt mõelnud ja kaalunud ning otsustanud, et nüüd on aeg. Mäletan, et nad püüdsid hästi tasa ja targu alustada. Isa alustas juttu mu heast sõbrast, kelle isa oli ta väiksena maha jätnud ja kes oli vaid ema ja kahe noorema õega üles kasvanud. “Vahel lihtsalt läheb nii, et vanemad loobuvad oma lapsest — kuid veab neil lastel, kes leiavad sellele vaatamata kodu ja armastuse,” mäletan täpselt isa sõnu. Ma ei mäletagi päris täpselt, kuidas see vestlus edasi läks, sest sattusin siis üha enam segadusse — ma ei mõistnud, miks vanemad nüüd nii sügavuti sel teemal arutada tahavad.
Kui ema hakkas rääkima midagi stiilis, et ka nemad isaga tahtsid ühele sellisele lapsele kodu pakkuda, siis hakkas mul koitma. Ei, algul ma arvasin, et nad tahavad uut last lapsendada, kuid järgmisel hetkel jooksis kõik kuidagi kokku. Ühel hetkel olin ma täiesti teadlik, et nad räägivad minust ja mina olin 16 aastat tagasi see väike poiss, kelle nad enda koju armastada võtsid.
Mis tundeid see minus tekitas?
Loomulikult olin ma segaduses, hämmingus ja šokis. Mäletan, et nutsin päris hullusti ja kallistasin vanemaid. Järgnevatel päevadel tahtsin pisut rohkem omaette olla ja uue teadmisega kohaneda — ema oli murelik ja isa niisamuti, kuid nad mõistsid mind ja andsid mulle ruumi ning aega. Mul võttis mõttega harjumine paar kuud aega. Enne seda istusin vanematega maha, et nad räägiksid mulle mu n-ö “päris” vanematest. Mu isa polevat teada ning ema ei tahtnud mind. Jah, ta ei tahtnud mind. Muide, see ei sega mind — mul on armastavad ja täiesti suurepärased vanemad olemas, miks peaks see mind huvitama? Ma ei ole kunagi mõistnud neid, kes hakkavad juurdlema, miks küll nende vanemad neid ei tahtnud. Võib-olla selle pärast, et mul on ju vanemad koguaeg olemas olnud! Sain teada, et saabusin oma vanemate koju, kui olin 8kuune tita ja nime pani mulle bioloogiline ema. Sellega seoses meenub veel seik, kui küsisin vanematelt nooremana, kuidas nad mulle nime valisid. Mäletan, et nad ütlesid, et see poisinimi on emale alati meeldinud. Pisike vale, aga mis siis.
Ei näe põhjust sõpradele rääkida
Mul on hea meel, et vanemad minuga rääkisid, kuid tõtt-öelda oleksin ma soovinud sellest pisut varem kuulda. Teismeeas oli selle mõttega harjumine pisut raske, kui ta võib-olla siis oleks olnud, kui ma alati teadnud oleks. Ma ei ole sellest ühelegi oma sõbrale-tuttavale rääkinud ja ka vanemad mitte. Loomulikult teavad sellest mu tädid-onud ja vanavanemad. Miks ma kellelegi ei räägi? Sest VAHET POLE. Ma olen oma vanemate poeg, kannan nende nime ja armastan neid jäägitult — ma ei näe põhjust, miks ma peaksin kellelegi rääkima minema, et tead, ma olen tegelikult hoopis lapsendatud. Mitte, et see häbiasi oleks, aga pole lihtsalt mõtet tekitada teemat millestki sellisest. Jah, ehk räägin ma sellest kunagi oma naisele — kas partneriga ei jagata mitte kõike? Teame ju küll neid naisi, need nokivad viimse kui tõetera su käest välja.
Chill!
Mida ma tahan öelda on, et keegi ei peaks üleliia põdema, kui ta kuuleb, et on lapsendatud. Ja vanemad, kes pole oma adopteeritud lapsele veel tõtt rääkinud ei peaks samuti muretsema — kui laps on hästi kasvatatud, siis mõistab ta teid ega pista plehku, et oma bioloogilised vanemad üles leida. Chill! Maailmas on palju olulisemaid asju, kui ühised geenid, uskuge mind. Mulle meeldib siinkohal kasutada ka üht väljendit, mida armastatakse öelda, kui eilsel peol pisut üle on pingutatud: “Mida ei mäleta, seda pole olnud”. Ma ei mäleta oma bioloogilisi vanemaid, kes mu hülgasid ja neid pole minu jaoks ka olemas.
