Advokaat selgitab: kas ja kuidas on vanemal võimalik loobuda õigustest oma lapse suhtes
Kehtiv seadus ei näe ette võimalust loobuda vanema õigustest. Kui laps on sündinud, siis kaasnevad sellega vanemale kohustused, millega vanem on seotud kuni lapse täisealiseks saamiseni (mõnikord ka kauem). Ainuke viis vanema kohustustest vabanemiseks on tõendada, et laps ei pärine sellest vanemast, kes on vanemana kantud sünnitunnistusele.
Kõigepealt tuleb vastata küsimusele, mis need vanema õigused üleüldse on.
Perekonnaseaduse § 116 lg 2 järgi on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest ja see hõlmab endas õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.
Isikuhooldus sisaldab endas hooldaja kohustust ja õigust last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. Lihtsamalt öeldes tähendab see vanema õigust määrata, kus laps elab, kus lasteaias/koolis või huviringis laps käib/käima hakkab, kellega laps suhtleb ja muud igapäevast kasvatamist puudutavad küsimused.
Varahooldus tähendab õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada. Lapsele võib kuuluda vara ning vanemad on kohustatud seda valitsema lapse huve silmas pidades.
Perekonnaseaduse § 116 lg 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Tsiteeritud paragrahv tähendab seda, et vanemad peavad teostama lapse isiku- ja varahooldust ühiselt, s.t mõlema vanema kokkuleppe alusel.
Kuid mida teha olukorras kus vanemad elavad lahus või kui lahus elaval vanemal puudub igasugune huvi osaleda lapse kasvatamises ja ülalpidamises?
Riigikohus on korduvalt erinevates lahendites öelnud, et ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu pärast vanemate lahkuminekut parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem. Sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, peavad vanemad lahuselu korral kokku leppima ka selles, kuidas ja kui palju saab laps lahus elava vanemaga suhelda ning kuidas peab vanem oma suhtlemisõigust teostama ja -kohustust täitma.
Seega tekkinud olukorras, kus üks vanem ei osale või ei taha osaleda lapse kasvatamises, on mõistlik vanematel leppida omavahel kokku isiku- ja varahoolduse osalises või täielikus üleandmises teisele vanemale. Kokkuleppe võib sõlmida notariaalses vormis. Kui kokkuleppe saavutamine on võimatu, siis saab üks vanem esitada avalduse kohtule lapse hooldusõiguse osaliseks või täielikuks üleandmiseks.
Tähelepanu peab pöörama sellele, et hooldusõiguse täielik üleandmine lahus elavalt vanemalt sellele vanemale, kelle juures elab laps, ei vabasta lahus elavat vanemat elatise maksmise kohustusest. Juhul kui lapsega koos elaval vanemal on piisavalt sissetulekuid, et ta suudab last üksi ülal pidada, siis kohustust elatist teiselt vanemalt nõuda ei ole, aga sellise otsuse vastuvõtmisel tuleb alati esmajärjekorras mõelda lapse huvidele.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et hooldusõigusest loobumine ei ole kehtiva õiguse kohaselt võimalik. Küll aga on võimalik vanematel omavahel reguleerida hooldusõiguse küsimusi selliselt, et vanem, kes elab koos lapsega, saab üksi vastu võtta lapsega seotud olulisi hooldusõiguse teostamisel vajalikke otsuseid.
Vandeadvokaat Alan Biin www.biin.ee
