Advokaat: ühisvara jagamisest ehk miks tuleks abielu kindlasti ametlikult lahutada

 (63)

Advokaat: ühisvara jagamisest ehk miks tuleks abielu kindlasti ametlikult lahutada
Foto: Sven Arbet, Maaleht

2010. aasta keskel hakkas kehtima uus perekonnaseadus, mis vahetas välja 1995. aastast pärineva regulatsiooni. Abikaasade jaoks, kelle abielu on registreeritud ja kes elavad õnnelikult koos, ei ole situatsioon põhimõtteliselt muutunud. Omavaheliste suhete ümberkorraldamist peaks aga tõsiselt kaaluma need, kelle sisuline kooselu on tänaseks lõppenud, kuid abielu on ametlikult lahutamata.

Kuni 01.07.2010 kehtinud seadus lahendas lahus elavate abikaasade vahelised varasuhted ära loomulikumalt. Varem kehtinud perekonnaseaduse § 15 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Seega nägi seadus ette, et ühe abikaasa poolt pärast faktilise kooselu lõppemise omandatud varale ei tekkinud teisel abikaasal mingeid õigusi. Sellist vara tuli käsitleda lahusvarana ehk selle abikaasa ainuomandina, kes vara soetas, olgu siis tegemist korteri või laenukohustusega.

Lahku minnes, kuid lahutust vormistamata jättes ootavad varade jagamisel ebameeldivad üllatused

Alates juulist 2010 kehtiv perekonnaseadus taotleb konkreetsust ja selgust ega omista mingit tähendust abielulise kooselu lõppemisele, kuna kooselu lõppemise aja määratlemine võib vaidluse korral osutuda keerukaks. Abielu sõlmimisest kuni abielu ametliku lahutamiseni omandatud vara on üldjuhul abikaasade ühisvara. Selline reegel kehtib sõltumata sellest, kas abikaasad elavad faktiliselt koos või mitte. Abikaasade lahusvara määratlus on toodud kehtiva perekonnaseaduse §-s 27. Nimetatud norm ei näe ette, et pärast abieluliste suhete lõppemist (faktilist lahku kolimist) omandatud vara oleks lahusvara. Seetõttu tuleb kuni abielu ametliku lahutamiseni omandatud vara käsitleda abikaasade ühisvarana. Nii võib tekkida olukord, kus abikaasad on näiteks üle 10 aasta elanud lahus ning nad ei ole kordagi teineteisega isegi kohtunud, kuid täna ühe abikaasa poolt soetatud vara (kinnisvara, transpordivahendid, aktsiad jm) muutub automaatselt abikaasade ühisvaraks. Sellised juhtumid on elulised, kuid nende lahendamine on abikaasadele kulukas ja keeruline, eeldades suure tõenäosusega kohtuskäimist.

Loe veel

Seotud lood:

Probleem võib tekkida näiteks siis, kui üks lahus elavatest abikaasadest soovib müüa ära korteri, mille ta on ostnud pärast uue seaduse kehtima hakkamist. Kuigi ta on abikaasast 10 aastat lahus elanud ja viimane ei pruugi korteri soetamisest isegi teadlik olla, on notari juures müümisel teise abikaasa nõusolek möödapääsmatu. Kui üks abikaasadest müügiga aga ei nõustu, siis jääbki tehing katki.

Samuti on tekkinud olukordi, kus lahuselavatest abikaasadest üks on surnud ning pärimise olukorras selgub, et kadunud abikaasale kuulub ka pool hiljuti teise abikaasa poolt omandatud varast. Sellises olukorras võib vara omandanud abikaasa olla sunnitud teiste pärijatega jagama seda vara, mille omandamise nimel ta üksinda vaeva on näinud ning mille omandamisse ei ole kadunu vähimatki panustanud.

Probleemide ennetamise esimese sammuna tuleks ühendust võtta oma seadusliku abikaasaga. Kui mõlemad abikaasad on jõudnud veendumusele, et endiste suhete taastamine ei ole võimalik, siis tuleks mõelda abielu ametlikule lahutamisele. Abielu lahutamise järel omandatu ei puutu siis enam varasema abikaasa õigusi ning kumbki abikaasa omab vabamaid käsi enda varaga ümberkäimisel. Abielu ametlik kehtivus omab praktilist tähtsust ka pärimise seisukohalt. Kui üks abikaasadest sureb, siis pärib üle elanud abikaasa võrdselt lahkunud abikaasa lastega, sõltumata sellest kas tegelik kooselu on jäänud aastakümnete taha ja sõltumata sellest, kui üürike see faktiline kooselu oli. Kui abielu oli lahutamata, on ta seaduse kohaselt õigustatud pärima.

Abielu on eelkõige õigussuhe ja seda ei tohiks karta

Seetõttu peaks kõik abikaasad endale teadvustama, et abielu on ennekõike õigussuhe, millel on oma kindlad reeglid ja tagajärjed. Vastastikused tunded on täiesti eraldi küsimus, kuigi enamus juhtudel on need abielu sõlmimise loomulikuks eelduseks. Kui mees ja naine elavad koos (n.n vabaabielu), siis aitab abielu sõlmimine lahendada ära paljud, muidu õhku jäävad küsimused, millele kooselu alustamisel ja ülevate tunnete lummuses ei mõtelda. Seetõttu ei tuleks abielu sõlmimist karta, vaid püsiva kooselu korral eelistada ametliku abielu sõlmimist. Kui perekondlik kooselu on siiski jooksnud karidele, ei tohi ära unustada ka abielu sõlmimisega tekkinud õigussuhet, mis ei lõppe abikaasade kooselu lõppemise, vaid abielu ametliku lahutamisega. Kui abikaasad on üksmeelel abielu lõpetamise osas, saavad nad seda korraldada perekonnaseisuasutuses või notari juures, kui aga üks abikaasadest lahutusega ei nõustu, tuleb lahutust soovival abikaasal pöörduda kohtu poole.

Ülal käsitletud küsimustesse vastutustundlik suhtumine aitab ennetada probleeme, mis võivad kesta kaua ning osutuda kulukaks. Probleemide teadvustamine on eelduseks nende ületamisele ning avab võimaluse keskenduda sellele, mis ootab ees.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare