Tegin lõpuks grill-vardad, kuhu pikkisin kordamööda viineri, paprika ja suvekõrvitsa lõike. Poolmagus pärmitaigen kerkib samuti mühinal. Mõtlesin, et annaks lastel võimaluse ise endale magustoitu küpsetada.

Taigna küpsetamiseks tõin kepid, aga palju paksemad kui grillvardad, okstest lõigatud ja kooritud. Taigna peab enne küpsetamist rullima umbes sõrmepaksusteks pikkadeks ribadeks ja keerutama puukepi otsa ümber. Seejärel tuleb lihtsalt lõkkel küpsetada ja pärast võib otsapidi moosi sisse kasta. Lastele on see kindlasti tore, kui saavad endale ise süüa teha.

Morss on kannus ja kohv termoses. Laste mängukorv on valmis ja sealt nad tulevadki!

Katrin (K) grillmaja juurde saabudes: "Tere, oi mis värviline söögilaud meid ootab! Kateriin ootas väga siis tulekut, mine aga Taneli ja Ulla juurde liivakasti."

Laura (L): "Mia helistas, et ta jääb veidi hiljaks, oli oma kursusekaaslase juurde veidi kauemaks "kinni" jäänud."

K: "Aga meie võiks siis grillimisega alustada, ehk ta varsti ilmub. Paneks su rõõmsavärvilised vardad grillirestile küpsema?"

L: "Paneme jah, lapsed saavad siis ka küpsetama hakata, panin neile väikse lõkke juba küdema."

K: "Oi kui vahva, asume siis tööle."

Mia (M) lähenedes grillmajale: "Oeh, vabandust, ei jäänudki vist väga palju hiljaks. Õnneks on meil teiega kohtumine, ma poleks sinna perre kauemaks kohe kindlasti tahtnud jääda!"

L: "Nooh, mis trauma sa nüüd oled saanud?"

K: "Kinnijäämine kõlaski kuidagi pahaendeliselt."

M: "Ma kohe ei teagi kust alustada. Öelge mulle parem, kas teie oma meestega olete alati sama meelt, teil vaidlusi ei teki?"

L: "Mis ideaal-ettekujutus sul meist on? Ikka vaidleme."

K: "Eks ma mõnikord ikka kihvatan Tomi peale, sest no mõni asi ajab närvi, mis teha. Minu tegemised teda ilmselt ka. Aga ega vaidlused pole sugugi paha, pigem puhastavad ilma ja annavad selgust. Millest selline küsimus?"

M: "Seal peres kus olin, on ilmselt armukadedus ja teise üle kontrollimine probleemiks ning ma tundsin, et mind on tahtmatult ja pärast ilmselt lausa tahtlikult riiu tunnistajaks kutsutud."

K: "Naine hakkas sinu ja ta mehe suhet kahtlustama või?"

M: "Ei. Alguses oli kõik kena, räägime juttu, räägime keda näinud ja kelle käekäigust teame, siis vanadest kursusekaaslastest rääkisime. Mees tuleb ka meie seltsi istuma ja viskab nalja, alguses on täiesti normaalne olemine. Siis hakkame mõtlema, kuidas korraldada klassikokkutulekut ja et internetist saaks ju mõnede andmed teada. Sellepeale viskab mees killu, et internetis ju meie Merleke, siis mu kursusekaaslane, kogu aeg ju istubki. Käib kõigis suhtlusportaalides, niikui koju tuleb, on esimene asi internet lahti teha!"

L: "Hakkas sulle oma naist maha tegema või?"

M: "Jah, istu seal nagu tola ja tee ärakuulavat ükskõikset nägu! Tahtsin ära sellest situatsioonist, olla väike ja nähtamatu! Ja mida mina saan selle peale ütelda, see pole minu asi! Aga mees ei jätnud, vaid muudkui jätkab, et küll olla nõud pesemata, koju ostetakse valmistoitu, aga arvutis istutakse jne. Merle muidugi vaidleb vastu, et ega ta ikka ei istu seal midagi, kodused tööd olla kõik enne tehtud. Küsib veel minult, et näed, kas sa näed, on meil siin segamini! Mees lihtsalt tuleb samal ajal koju, kui temal vaja arvutis olla jne, jne! Prrrr! Ja siis ma istun ja olen vait ja mul on piinlik. Saate aru nii piinlik, sest pagan küll, mis see minu asi on, aga nemad saavad vaata et hoogu juurde, sest keegi on ometi tunnistamas teise pahaks inimeseks tembeldamist ja nad lausa ootavad, et ma ühe või teise poolele valiksin. KUI EBAMEELDIV!"

K: "Loomulikult ebameeldiv. Aga nii nagu ütlesid, see on tunnistajatega võimuvõitlus. Eks iga inimene ole enda meelest kõige õigemate mõtetega. Ja siis soovitakse keegi veel kaasvõitlejaks teha."

L: "Selliseid ebameeldivaid situatsioone on palju. Kasvõi kõige tavalisemas poes, kus vaieldakse piimapaki asukoha pärast kärus. Inimesed ei pane tähelegi, kuidas nad omavahel suhtlevad, kui millegipärast ebakõla tulnud on. Nii kuuledki kogemata ja tahtmatult teiste näägutavat kõneviisi, mis pole just eriti meeldiv."

L: "Mul on töökaaslane, kes rääkis, et muidu on ta mees selline väga lahe ja normaalne, aga siis kui nad lähevad mehe ema poole, valitseb mees omale "poole", ema poole. Viimaks olid nad rääkinud, mis suhtes peab lahjendama mahlakonsentraate ja vaidluse võitis loomulikult ämm, poja soosinguga. Oh, mind ajab selline asi vihale, kui mehed suureks ei kasva!"

M: "Kas me ise oleme suureks kasvanud? Mõelge hästi järele, meie ema sõna vastu meie mehe sõna ja sina seal vahel. Kui mõlemal on omamoodi õigus, kelle poole sa valitsed? Või astud minema? Kas alati peab kellegi poolt olema ja poole valima või on siin tegu kooseksiteerimise võimuvõitlusega?"

K: "Nii see kipub olema jah, et poolt valimata alati ei saa, aga võib ju ka vaidluse suunda "nuusutades" käpad püsti tõsta ja ütelda, et asi kipub võimuvõitluseks, ma ei osale selles."

M: "Nii või naa, teiste riiu tunnistaja olla on ääretult ebameeldiv."

L: "Grill-vardad on valmis, kutsuge lapsed pesule ja sööma!"

L: "Tanel, ma pesen su käed veel üle. Ulla on juba suur tüdruk, saab ise hakkama."
Tahad mahla? Las ma ise tõmban need viinerid sulle taldrikule.
Oot, ma panen su joogitopsi ka kaugemale."

Lapsed said ruttu oma söökide-jookidega ühele poole ja lippasid mängima.

M: "Ma ilmselt ei tohiks selles asjas sõna võtta, aga Laura, Tanel on juba 6, miks sa teed ta eest asju? Ta ei õpigi ju ise midagi, kui teda kogu aeg poputatakse. Ise õpetame neid mehepoegi meist sõltuvateks, kasvatame memmepoegi, kes pärast kogu aeg oma emal suud pühkida lasevad!"

K: "Eks see ema-armastus pimesta meid kõiki, aeg-ajalt ja nii nagu kasvab laps, kasvab ka ema. Teinekord ei saa arugi, mida oma kõige kallima eest teed, kuigi ta ise saaks suurepäraselt hakkama."

L: "Jah ja mõnikord on see ka harjumus, sest lapsed on kogu aeg väikesed, emade jaoks. Teiste lapsed kasvavad suureks, omad lapsed kasvavad ainult riietest välja."

M: "Tundub küll natuke piinlik teisele märkust teha, sest kes teab millise ahviarmastusega ma ise kunagi olen. Aga ma arvan, et me tunneme üksteist siiski sedavõrd hästi, et julgeme kitsaskohti välja ütelda. Mitte halvustavalt, vaid konstruktiivselt."

K: "Eks see teiste laste keelamine ja emade kaudne õpetamine ole nagu pika ketiga vihase terjeri territooriumile astumine…See oleks lausa omaette teema, mida teinekord võiks lahata. Aga praegu ma tahaks kangesti isegi neid tiku-saiu juba küpsetama hakata."

L: "Teeme ise valmis või laseme lastel teha? Äkki määrivad veel riided ära ja põletavad sõrmed…"

Naersime sarkastilise vihje peale.

Mis teha, on raske olla samal ajal kaugel ja lähedal. Kes ei tahaks kaitsta oma last kõige paha eest ja vedada väiksemagi ohu korral kilpi välja.

Mõtlesin ka Mia päevase kogemuse peale ja tunnistasin endale, et olla riiu kolmas osapool, pealtvaataja ja tunnistaja, on vägagi ebameeldiv kogemus. Miks me siis muutume riidudes lasteks, kes ei oska situatsioone kaugemalt näha, vaid elame suures tundemullis? Inimtunnete faktor?