Äiapapad hoiavad suhted sirged
Sõbralikud, aga jahedad
Tartumaal elav Eduard ehk lähedaste ringis Ets (78) on äiaks kahele miniale ja ühele väimehele. Kuna noorte pered on üle Eestimaa laiali, siis nähakse üksteist paar-kolm korda aastas. Nii harva kohtudes ei saagi suhted halvaks minna, räägib mees ise muheledes. „Kui mu naine veel elas, siis käisid lapsed oma peredega meil ikka tihedamini külas ja meie nende juures ka, kuid viimasel ajal on põhiliselt telefonisuhtlus.”
Suviti on kolmekordne äi ja neljakordne vanaisa üritanud iga lapse pere juures vähemalt ühe nädalavahetuse veeta ning eks mälestused nendest kohtumistest aitavad taas pika üksildase talve üle elada. Vanema poja perega on Eduard igal aastal tiiru ka oma kodukohas Ida-Virumaal teinud, külastanud kaugeid sugulasi ning meenutanud noorusaega. „Eks minia võib-olla mõtleb, et vanamees on üks igavene tüütus, aga viisaka inimesena ei ole ta mulle seda muidugi ütlema tulnud,” naerab Eduard endamisi habemesse.
Midagi äärmuslikku Eduard oma suhetest miniate või väimehega välja tuua ei oska. „Ma arvan, et meie suhted on jahedad, kuid sõbralikud. Lapsi on alati tore näha ning miniad ja väimees on ka mõistlikud inimesed.” Eduardile ei meenu ühtegi tõsisemat kokkupõrget isegi sellest ajast, kui naine veel elas ning ämmamamma rolli täitis.
Kohtumist oma esimese väimehekandidaadiga meenutab Eduard kerge muigega. „No eks see selline natuke kerget elu elanud poiss oli, elas rikaste vanemate rahast, tööd ei teinud, kuskil ei õppinud ja oli muidu ludri. Tütar oli muidugi kõrvuni armunud.” Kuna tütar kolis koos noormehega ajutiselt elama nende kolmetoalise korteri ühte tuppa, siis põimusid elud üsna tihedalt. Eduard räägib, kuidas külmkapp oli neil päevil pidevalt tühjaks söödud: nagu naine midagi tõi või küpsetas, siis niuhti! olid noored kohal ja läinud see oligi. Päevad läbi vedelesid kodus, tütrel pidi peaaegu kõrgkool pooleli jääma. Siis ükskord Eduard nagu mokaotsast poetas, et poiss võiks ise ka midagi kõhutäiteks tuua või kokku keeta, ning selle peale rohkem temaga ei suheldud ka. Õnneks läks tütrel esimese armumise tuhin kiiresti mööda ning järgmine poiss, kellest sai Eduardile ka päris väimees, oli juba tunduvalt tõsisem maapoiss.
Mida arvab rahulik äiapapa levinud ämmanaljadest? „Eks neis terake tõtt on sees. Naised suudavad ikka suhted kummaliselt keeruliseks ajada — millegipärast just ämmastaatusesse tõustes,” muheleb Eduard.
Elu äiapapa tiiva all
Ahti (32) elab Tallinna lähedal äiale kuuluvas majas. Seda alates ajast, mil tema noorema tütrega leivad ühte kappi pani. Maja on suur, ämm ja äi juba vanemad inimesed ning mahuvad oma eluga kenasti esimesele korrusele ära. Teise korruse kolm tuba kujundati noorte elukohaks — ehitati tualett ja pesuruum ning ühendati toad omavahel korteriks. „Tegime omale ka väikese kööginurga, aga kuna äi teeb väga hästi süüa, siis oleme esimesel korrusel sagedad külalised. Ta on minulegi söögitegemise vallas tarkusi jaganud,” muheleb Ahti.
Oma äias oskab Ahti välja tuua mitmeid meeldivaid omadusi. „Ta on haritud mees, kaks kõrgharidust, ning töötanud omal ajal juhtivatel kohtadel. Nüüd on muidugi pensionär, aga see-eest väga tegus.”
Enamuse aega elust vastutuse ja organiseerimisega harjunud inimesel on raske jääda rahulikku pensionärielu elama. Nüüd on alluvate rollis oma pere liikmed. Ahti räägib, kuidas vahel „vanamees” (nii kutsuvad noored omavahel äiapapat) näeb temas justkui oma poega, keda tuleb praktiliselt kõiges täpselt juhendada. Ja muidugi kontrollida.
„Mõnikord tundub, nagu oleksime naisega ikka veel väikesed lapsed, kes peavad kõik oma sammud ja plaanid vanematega läbi arutama.”
Enamasti peab Ahti äiapapaga meeleldi nõu. Kuna elamise juurde kuuluvad suured metsad, siis on nende majandamine otsapidi Ahti kätte läinud. Äia kindla kontrolli ja nõuannete järgi loomulikult. Noorte omavahelisse ellu ja laste kasvatamisse äiapapa õnneks ei sekku.
Kui äia pidev õpetamine hakkab närvidele käima, siis kuulab Ahti enamasti rahulikult jutu ära, laseb pool kõrvust mööda ning elab oma elu edasi.
„Tegelikult on mul ämma-äiaga väga vedanud. Nad on mõlemad laia silmaringiga, haritud inimesed. Vestlused nendega on väga põnevad. Ja enamasti on ämm see, kes mehele aeg-ajalt meelde tuletab, et Ahti on täismees, las ta otsustab ja toimetab ise, pole vaja endal sehkendada,” on Ahti rahul.
Eks kaheksa koos elatud aasta jooksul on muidugi igasuguseid olukordi ette tulnud.
Ahti meenutab, kuidas ühel korral oli neil äiaga isegi nii suur tüli, et nad ei rääkinud omavahel kaks kuud. Kõik sai alguse pealtnäha tühisest asjast ja Ahti oli üsna pea nõus olukorra rahulikult selgeks rääkima ning omavahel ära leppima, aga äi oli endiselt haavunud. Niisiis kestis vaikimine senikaua, kuni äiapapa ühel hommikul otsustas lõpuks sammu leppimise suunas teha ning helistas noortele pühapäeva hommikul (kuigi mitte kunagi varem ei olnud ühe maja piires suhtlemiseks telefoni vaja läinud) ja kutsus pannkooke sööma. Kõne ise oli lühike ja asjalik: „Mõtlesin täna natuke rohkem pannkooke teha, et äkki tahate ka.”
Nüüd, mil Ahti peres kasvab kaks pisikest põnni, on äiapapa muidugi asendamatu. „Ta jaksab ja viitsib nendega lõputult möllata ning õues jalutamas käia. Lapsed on vanaisasse tohutult kiindunud,” on Ahti rahul. Ja nii huvitav, kui see ka pole, lapselastega suheldes on hoopis vanaisa see, keda käsutatakse ja õpetatakse ning papa täidab kõik väikeste inglite soovid…
Nilbed naljad ja poliitilised vaated
Riina (38), kes elab ämmast-äiast pea saja kilomeetri kaugusel, ei hoia neist rääkides värve kokku.
„Juba esimene kohtumine tulevase äiaga oli piisavalt äärmuslik ning kuigi nüüdseks tunnen teda juba kümme aastat, on arvamus temast endiselt väga segane,” räägib naine hapu naeratusega. Esimest korda kallima koju külla minnes ei olnud Riinal eelarvamusi. „Mis ma oskasin arvata — nende poeg, kellesse ma kõrvuni armunud olin, oli nii tore ja haritud. Oletasin, et ka tema isa on viisakas inimene.” Ometi kujunes esimene nädalavahetus jahmatavaks. Kohe pärast kohtumist istuti pidulauda. Algusest peale oli äi see, kes üksinda teistest üle rääkis: kiitles oma oskuste ning tegudega. Mida rohkem prae kõrvale viina võeti, seda häälekamaks ning labasemaks muutus mehe jutt. Nii kulus terve õhtu tulevase äia nilbeid nalju ning poliitilisi vaateid kuulates. „Õhtu kulgedes hakkasid allapoole vööd naljad sagenema ja juba kõrva riivama ning tegelikult oli kõigil piinlik — ka minu kallimal ja tema emal,” meenutab Riina.
Pärast seda käiku ei tahtnud Riina tulevasele ämmale-äiale tükil ajal külla minna. Siis aga jõudis kätte aeg vanemad omavahel tuttavaks teha. Riinal oli seda hetke oodates palju kahtlusi ning loomulikult oli ta korduvalt vihjanud ka peigmehele, et selle isa võiks oma suhtlemisstiili rohkem jälgida — vähemalt tema vanematega kohtudes. Mees lubas küll oma isaga tõsiselt rääkida ning ilmselt ka tegi seda, kuid vanemate omavaheline kohtumine muutus siiski parajaks tsirkuseks. Mehe isa oli pärast esimest tervituspitsi jälle omas elemendis ning kiitlemine ja nilbed naljad rikkusid kõigi teiste pidutuju.
„Pärast seda kohtumist olin küll nii nördinud ja vihane, et lihtsalt võtsin järgmisel päeval äiale kõne ning ütlesin välja kõik, mis ma temast arvan. Eks hormoonid ka möllasid, sest üks väike inimene oli sel hetkel juba minu kõhus kasvamas,” meenutab Riina möödunut.
Nüüd, aastaid hiljem, on läbisaamine äiaga viisakas, kuid mitte lähedane. „Eks me hoiame distantsi. Kui kohtume, siis räägime üldistel teemadel. See minu tundepurse aastaid tagasi on ilmselt nii tal kui mul veel selgelt meeles.”
Ometi on Riina rahul, et selline emotsionaalne telefonikõne sai omal ajal tehtud. Mees oli tema peale küll sellest kuuldes veidi pahane ja väitis, et isa paika panna oleks olnud siiski tema kohus.
Riina tegelikult kurb, et äiapapa pojast nii erinev on. Seetõttu on jahedad ka nende suhted ning Riina laste tunded vanaisa vastu.
„Me käime küll viimasel ajal tänu lastele üsna tihti ämmal-äial külas, kuid kuna äiapapa on minu suhtes võtnud vältiva hoiaku, siis hoiab ta kahjuks sama joont ka minu lastega.”
Riina kirjeldab, kuidas äi suhtub lastesse vahel kummalise kriitilisusega ning viskab ebaviisakaid ja lapsi haavavaid kommentaare stiilis „kas nii vana laps ei peaks juba ühte või teist asja paremini tegema” või „mis mees sinust kasvab, kui sa ühte või teist asja teha ei oska”. Õnneks on saanud läbi laste mähkmeaeg, sest siis oli äiapapal igal kohtumisel teemaks, kuidas omal ajal ikka lapsed selles vanuses juba ammu potil käisid. Riina meenutab muigega, kuidas ükskord ämm selle jutu peale mehele põrutas, et mida tema ka lastest ja potil käimisest üldse teab. See oli korraks äia tuure natuke maha võtnud.
Kuna Riina vanemal lapsel on kõnes susisev „s”, siis peaaegu igal kohtumisel teeb äi selles osas ebameeldivaid märkusi. „Me oleme küll talle selgitanud, et seda ei ole vaja lapse juuresolekul halvustava alatooniga rääkida ja me juba tegeleme selle murega, kuid midagi ei ole muutunud,” on Riina nördinud. Äkki peaks ta taas äiaga ühe emotsionaalse vestluse maha pidama?
Mine võta siis kinni, kas on väimeestes tolerantsuse tase kõrgem või satuvad naistele hullemad äiad.
