"Minu ämm kujutab endale ette, et minu, ehk tema poja laps on näljas ja söödab talle salaja igasuguseid nö “vitamiine” sisse. Kummikommid kaasa arvatud." -:(

"Minul pole ka oma ämmaga just kõige paremad suhted. Tal on komme mind seljataga teistele kiruda ja rääkida, kui halb ema ma tema arust olen ning ei kõlba kohe üldse tema pojale, sest olen kole ja paksem kui ta ise jne. Olen oma elukaaslasega juba 7 aastat koos elanud ning nii mõndagi pidanud läbi elama. Kui meil mehega laps sündis, siis käis ämm ja rääkis kõigile, et see pole tema poja laps vaid kellegi võõra mehe oma, keda tema pojale kaela määrin, kuigi laps on nii oma isa suust kukkunud kui vähegi võimalik, eriti välimuselt. Saatuse tahtel töötasin ämmaga isegi vahepeal samas firmas ning ta üritas mind seal maha teha, aga ei tulnud välja ning lõpuks suutis ta ise seal omale käki kokku keerata ja ta lasti lahti. Üjesõnaga minul on oma ämmaga tüüpiline ämma ja minia suhe." -J

"Minul on ämmaga suhtekogemust 6 aastat, 2 väikest last on ka. Pean ütlema, et see, mida olen siit lugenud, on päris tõsi: enne lastelaste sündi hoiavad ämmad end veel tagasi. Minu oma hoidis end tagasi kuni esimese lapse sünnini ja siis hakkasid suhted allamäge minema. Mina kogesin temapoolset survet tulla haiglasse vaatama ja siis koju ja siis palju pilte tegema ja siis õpetama. Minu ämm ei saanud omal ajal imetamisega hakkama rohkem kui 2 kuud. Küll oli ta imestus suur, kui mina imetasin omma lapsi veel kaua-kaua peale kahte esimest kuud. Ämm hoiatas mind lausa, et ma liiga pikalt rinda ei annaks — pidavat imelik olema. Ka oli kahtlane see, et mu lapsed lutti ei saanud. Mu lapsed nimelt ei võtnud lutti omaks — neil oli oma emme! Vahetult peale sünnitust olin ikka kõhust suur, nagu oleks teine laps veel tulemas. No nagu ikka. Ja siis ta tegi selle kohta ilmselget kohatu nalja, ise naeris. Mul on siiamaani paha tunne, kui see seik meelde tuleb. Sestap tegime teist last oodates hoopis nii, et ei öelnud midagi ämmale. Ei pühendanud teda asjadesse.
Teiseks härib mind mu ämma puhul samuti see, et kui ma ei saa talle vastu tulla ja ütlen talle EI, siis ta ALATI solvub ja ärritub. Miskipärast ta arvab, et ma pean alati tema soovidega arvestama.
Kolmandaks häiris mind see, et ta arvab, et kui tahab meile külla tulla, siis räägib sellest ainult oma pojaga ehk mu mehega. Ja minu kui oma kodu perenaisega ei räägi. Ikka ja jälle pean ise üle küsima: mis? millal? kuidas?
Ausalt öeldes, mida teha? Tegin nii, et olen selle 6 aasta jooksul korduvalt ämmaga tülitsenud, et õhku klaariks saada, ka pühade ajal panin ta paika, mil ta tahtis tulla internetitutvuse teel leitud mehega mu kodusse külla, et sellele minu jaoks võõrale inimesele oma lapselapsi näidata. Kusjuures ta ei rääkinud oma suhtest meile mehega mitte otse: et kas tohib teile tutvustada kedagi mu elus. Vaid ta arvas, et kuna ta on nüüd ka suhtes inimene, siis lihtsalt sajabki temaga me ukse taha ja kui võimalik, jääb veel ööseks ka." -suhted ämmaga

"Ma abiellusin 28 aastat tagasi. Juba pulmas teatas mu ämm, et ma pole ikka sobiv tema pojakesele, sest olin linnatüdruk ja ei osanud süüa teha. Mõned aastad hiljem, kui abielus oli probleeme, sain ämmalt 5-leheküljelise kirja, kus ta mind maa põhja kirus ja mulle kõik mu “vead” ja muud probleemid ette loetles. Abielu läks ammu lõhki, oma lapselast pole mutt kunagi selle järel kohanud. Selliseid pimedaid ja õelaid inimesi peaks noortest eemal hoidma, mitte keegi ei vääri sellist kohtlemist." -kogemus