Appi! Mu mees ähvardab pidevalt mind ja meie väikest last
“Tahaksin just väikeste laste emadelt-isadelt küsida, et kuidas te toime tulete? Kas te vahel ei tunne, et enam ei jaksa ja kusagilt pole abi loota? Meie pere pesamuna on 1,5aastane. Mees käib tööl, mina siis pisikese lapse kõrvalt õpin — aeg-ajalt see ikka täitsa kohutav, lapsed haiged(peale pisikese on veel üks teismeline) hoidjat ei leia kõige pisemale ja õppima peab täiskoormusega, keegi ei tee “hinnaalandust ” ja muidugi on minu õlul kõik kodused toimetused.
Siiani arvasin kõigi raskuste kiuste, et peres on kõik korras ja mu mees armastab mind ja meie pisikest, aga viimasel ajal ma enam nii kindel pole. Mees ei talu öösel lapse nuttu ja arvab, et mina olen halb ema, kuna ma ei suuda nii teha, et tema magada saaks. Väike inglike on viimasel ajal tihti haige olnud ja öösel ka nutab. Eks ma muidugi lohutan teda, annan juua ja kõnnin ringi, et rahustada, aga päris vaikust ma mehele lubada ei saa. Mees nagu ei mõistaks — selle asemel, et meid aidata ja lohutada, ta lihtsalt halvustab, kritiseerib, ähvardab. Mõni näide…
Kord öösel, kui lapsel und ei tulnud ja ta lihtsalt oma mänguauto voodisse tiris, siis mees lahendas olukorra nii, et viskas auto aknast välja, kusjuures seda tegevust saatis sõim: “Said nüüd, see auto lendas nüüd välja! Kui kohe vaikust ei saa, siis lendate kõik siit välja! Mina pean teid kõiki toitma ja katma ja te ei lase mul magada!”
Ühel teisel ööl jälle laps nuttis ja mees käratas mingi aja pärast: “Kaduge siit ära ja minge teise tuppa välivoodile magama! Ma annan teile 2 minutit, et vait jääda!” Ise seletas veel lapsele: “Palju õnne sulle, poeg, et sul on selline ema…” Tegelikult ma ei kuulnud kõike, mis ta minu kohta ütles ja mul on hea meel selle üle.
Olen tõsiselt mõelnud minema kolimise peale, kuigi see on raske ja armastan oma meest, aga see on nii valus ja ebaõiglane, kui sa püüad kõige paremat ja su püüdlusi ei mõisteta ja siis veel sopaga üle ka valatakse. Pealegi on mehel mingi imelik kasvatusmeetod, ma pole varem sellist asja kohanud. Vahel juhtub, et laps viskab mänguasjaga ja kord viskas isale vastu nägu. Selle peale mees võttis selle asja, vist väikse auto ja virutas lapsele tagasi. Vastu kätt läks, laps muidugi nuttis, kusjuures mulle tundus, et ta sai haiget. Sama on siis teiste asjadega, mehel on põhimõte, et kui laps midagi teeb, siis tuleb samaga vastata. Mina nii ei arva, minu meelest nii ei kasvatata ühtegi last, liiati veel nii väikest. Olen ka mehele seda öelnud, aga see on kurtidele kõrvadele. Kardan seda hetke, mil mul tuleb mehele vastu astuda ja last kaitsta.
Oh, sain ära räägitud ja oleks parem, kui ei tuleks parastavaid kommentaare ja kirjutaksid vaid need, kes suudavad, tahavad midagi toetavat öelda, või siis on kellegil endal samalaadseid olukordi ette tulnud… Pean veel lisama, et füüsilist vägivalda pole minu mees minu peal kasutanud, küll aga on ta sellega ähvardanud öösel: “Tõusen püsti ja hakkan peksma!” ja muud sarnast."
