Kui mu vanem tütar oli 12-aastane küsis vanaema talt rõõmsalt: “Noh, kas sinu tutt on ka prantsuse moodi pügatud? Olen kuulnud, et see on väga moodne!” Laps ei teadnud muidugi millest jutt oli ja rääkis vestlusest ka minule. Ometi ei tulnud see mulle üllatusena.

Igal perekondlikul üritusel hakkab ta rääkima oma unenägudest, kus teinekord on lausa mitu meest, ja kihistab selle peale üleannetult. Eelmisel aastal hakkas ta jõululauas rääkima sellest, kui väga ta oma päevi igatseb, sest mehed ei tahtvat vanade naistega enam magada.

Ma olen sellel teemal ka tema endaga rääkinud. Et tema jutud on kohati liialt privaatsed ja ebaviisakad, kuid sellise jutu peale vanaema ainult solvub. Ma saan aru, et 82-aastane võib vabalt veel seksile mõelda, kuid sellest ei ole ju sobilik söögilauas kõikidele rääkida.

Ka esimene kord kui ta mu abikaasaga kohtus, küsis ta otsekoheselt, et kas ma voodis ka hea olen. Ma ei olegi aru saanud, kas ta teeb enda arust nalja või mis. Sest arsti sõnul ei ole ta mõistusega midagi viga — inimene olevat lihtsalt avatud mõttemaailmaga.

Ja vanaema ei piirdu ainult jutuga! Enda juubelil pigistas ta ühe noorukese sugulase kanni ja kiitis kohe, et noore poisi tagumikku on ikka palju parem katsuda…

Minu mõistus on igatahes otsas. Ma ei suuda isegi kuulata neid jutte, mida vanaema suust välja laseb tulla, aga lastele on see jutt liiast, selles olen ma kindel!

Kuidas memmele selgeks teha, et on jutte, mida räägitakse vaid omavahel täiskasvanute seltskonnas (kui üldse!) ning noorte poiste tagumikke ei ole ilus patsutada?

Loe veel: