Loosi tahtel osutus võitjaks Tiina mälestus. Palju õnne, me võtame sinuga ühendust!

Mul on palju ilusaid mälestusi seoses oma vanaema ja vanaisaga.

Vanaisaga seoses on eriti magusad mälestused: Nimelt oli vanaisal komme, et igal kuul käis ta lastelastega Kalevi kommipoes maiustusi ostmas. See oli alati uhke ettevõtmine. Vanaisa ja meie õega ootasime maja trepi ees ja isa ajas Moskvits 407-e garaažist välja. Meie istusime peale ja isa sõitis Kalevi ukse ette. Kommipoes oli vaja järjekorras seista ja erinevate lettide valikust meelepärane valmis valida. Vanaisa maksis ja isa tassis saagi autosse. Magusakraam oli olemas lausa terveks kuuks!

Vanaisa ja vanaema pidasid ka mesilasi. Ükskord juhtus nii, et peale aias mesilastega tegelemist läksid need linnud rahutuks ja mul õnnestus nii õnnetult sutsakas saada, et silmad paistetasid üsna kinni. Vanaema aga oli hea huumorimeelega ja eluks ajaks on jäänud meelde tema laul: "Üks silm on kinni ja teine ei näe. Trulladirulladirullallalaa!"

Muidugi oli meil ka teisi toredaid tegemisi ja jutte vanaema ja vanaisaga. Kõige rohkem hindan ma aga tagantjärgi seda aega, kui sai nendega lihtsalt elust, inimestest, maast ja ilmast räägitud. Nad muutsid mu lapsepõlve nõukogude korra ajal ikka väga ilusaks. Puhaku nad rahus!

Loe ka mõningaid teisi meie lugejate meenutusi:

* Isa surmast pole veel aastat möödas. Minu tütrel ja mu isal oli omavahel mingisugune väga eriline ja hooliv suhe, millele leidsin tõenduse paar päeva peale isa lahkumist, kuid veel enne matuseid. Avastasin lihtsalt suvalist tühja paberilehte otsides äsja kirjutama õppinud lapse kritselduse, mille sisu oli järgmine: "Minu vanaisa armastas mind väga ja mina armastan oma vanaisa ka väga palju, aga vanaisa armastas mind kindlasti rohkem, sest mina olen nii väike ja minu sisse ei mahu veel nii suurt armastust.".

Tänan, kallis isa! Ükskõik milliseks minu tütre elu edaspidi kujuneb, saab ta alati kindlalt öelda, et ta teab, mis tunne on armastus.

* Kui teie jutuvõistlust nägin, siis meenusid kohe paar lugu seoses minu vanavanaemaga, keda me küll harva nägime, aga kellega oli alati vahva koos olla. Just seetõttu, et ta oli nii leebe, rahulik ja kannatlik, julgesime vennaga talle alati krutskeid teha. Olime sel ajal ikka üsna pisikesed, kui vanavanaema oli meid järjekordselt hoidmas ja meil oli lõunauinaku aeg. Vanaema pani meid kenasti voodisse ja läks siis ise alla korrusele. Meil aga hakkas siis trall pihta, leidsime voodi alt villaste sokkide-kinnaste koti ja hakkasime selle sisuga sõda pidama. Arvatavasti läksime sellega natuke liiale, kuna äkki kuulsime trepil samme. Viskasime siis ennast voodisse pikali ja teesklesime magamist. Vanaema läks sõnagi lausumata alla tagasi. Meie aga kohe jälle püsti ja lahingut pidama. See üles-alla käimine oli talle vist üsna tüütu, kuna ühel hetkel astus ta keset möllu tuppa ja saime korralikult pragada. Memm oli sussid jalast võtnud ja nii me tema üles tulekut ei kuulnud.

Teinekord hoidis ta meid suvisel ajal, kui me õues mängisime. Meie majal oli kelder, kuhu sai köögist põrandaluugi kaudu. Armastasime keldris mängimas käia. Kuna kelder oli ka üsna niiske, hoiti akent päeviti lahti. Ronisime siis keldriaknast sisse, võtsime riiulilt paar õunamahla pudelit, korkisime need lahti ja ilmusime läbi luugi äkitselt kööki. Vanamemm oli rahulikult lehte lugenud, kui äkki põrandaluuk üles tõusis. Ja et sellest ehmatusest veel vähe poleks olnud, rääkisime talle tõsimeeli, et meil on käes õunaveini pudelid ja ühed pudelid on juba ära joodud. See armas vanavanaema on juba ammu üleval inglite juures, nii et julgen neid lugusid avaldada. Kujutan ette, kuidas ta seal hella naeratusega pead vangutab...

Vaata kindlasti ka neid lugusid:

Aitäh kõigile, kes meile loo saatsid! Teie mälestused on armsad ja loodame, et need saadavad teid terve edasise elu.

Külastage sel pühapäeval kindlasti oma vanavanemaid!