Esimene laps saabus minu ja mu elukaaslase ellu ootamatult. Olin siis 22aastane ning polnud veel planeerinud last saada, kuid kui sain aru, et olen ootan last, siis pigem rõõmustasin. Mõtlesin endast kui lahedast noorest emast. Kui selgus, et tulemas on veel tütar, läksin eriti elevile. Saan kunagi oma tütrele olla pigem sõbranna, kui ema eest ning olla talle nooruslikuks ja mõistvaks usaldusisikuks.

Pidasin tütrekest tõeliseks printsessiks. Ostsin talle ilusaid riideid ja hoolitsesin selle eest, et tal oleks olemas kõik, mis tarvis.

Enne kui tütar jõudis kahesekski saada, jäin uuesti lapseootele ja jällegi ette planeerimata. Ma ei olnud teise lapse saamise mõttest erilises vaimustuses, sest tundsin, et ei saa siis enam nii palju aega oma veel väga pisikesele tütrekesele pühendada.

Seekord sündis poeg, mis oli mu abikaasale eriti rõõmsaks uudiseks. Loomulikult hoidis ta ka tüdrukut nagu silmatera, kuid see pole mingi saladus, et iga mees tahaks endale poega. Kui poeg oli beebi, kohtlesin teda täpselt nii nagu olin kohelnud tütart. Poistele mõeldud beebiriided polnud küll nii armsad ja huvitavad, kuid nende ostmine oli mulle uus kogemus.

Aja jooksul hakkas mind jahmatama üha ilmselgem arusaam, et ma eelistan üht last teisele. Tunnetasin ise ka, kuidas tütar saab minult rohkem tähelepanu, kui poeg, kuid ma ei suutnud mitte midagi teha, et seda muuta. Tüdrukute asjad tõmbasid mind rohkem ja ma ei suutnud sundida end mõlemat last võrdselt hoidma. Kuskil minu sisimas oli lihtsalt mõte, et ma ei jõudnud tütrega piisavalt aega veeta enne kui poeg “segama tuli”. Tean, kui kole mõte see on ja see tekitabki minus ahastust.

Õnneks hoiab mees pojakest väga ning vanemlikust armastusest ja tähelepanust lapsel puudu ei jää. Ega minagi teda ignoreeri ja olen talle ikkagi hea ja hoolitsev ema, lihtsalt mitte võib-olla nii hoolitsev, kui oma teise lapse suhtes. Olen mehe ja kõigi sugulaste eest püüdnud neid tundeid varjata, sest kardan, milline oleks nende reaktsioon. Sisimas tunnen end selle kõige pärast halvasti, kuid ma lihtsalt tean, et kui kõrvaltoas mängivad lapsed praegu kisklema läheks, ei kõhkleks ma sekundikski, kelle poolel olla.