Ekspert annab nõu: kui ema närvid on nii krussis, et ähvardab lapsed ja pere maha jätta...
Paar päeva tagasi kurtis mulle muret üks sõbranna, kelle laps läks esimesse klassi. Sõbranna tunneb end täiesti läbikukkununa, sest lapsele ei meeldi koolis, ta ei saa koduste ülesannetega hakkama ja lugeda ka ei oska, on võrreldes teistega üsna maha jäänud. Sõbranna tunnistas, et lapsega koos õppimine ehk tema eest ülesannete ära lahendamine ajavad ta hulluks. Laps valetab, haugub vastu, ülbitseb ja on isegi ema löönud. Sõbranna ütles lausa nii, et on oma lapses nii kohutavalt pettunud, et tal on tihti tunne, et jätaks pere maha ja läheks lihtsalt minema — tõstaks käed ja annaks alla. Mehest eriti kasu polevat, sest tema on alati see “hea”, ei keela eal midagi ja lubab lapsel vastu õiendada ning isegi valetada. Kodustes töödes ei aita. Temaga ka suhted ammu tuksis nagunii.
Mida teha olukorras, kui ema närvid on nii krussis, et ähvardab lausa minema kõndimise ja kõige sinnapaika jätmisega?
Siiri-Liisi Läänesaar vastab:
Siin kirjas on nii palju probleeme:
Lapsele ei meeldi koolis (arvatavasti tingituna järgmisest punktist)
Lapsele on kooli nõudmised ülejõukäivad
Vanem lahendab ülesandeid lapse eest (seega pidurdab lapse optimaalset arengut)
Lapse ja vanema konfliktid koduste ülesannete ümber (mis ema käitumises last nii ärritab, et ta valib selliselt käituda?)
Lapse väärkäitumine ja agressiivsus
Ema tunded seoses situatsiooniga ja olukorraga (kumab läbi tõeline masendus ja käegalöömistunne)
Ema ja isa eriarvamused kasvatusküsimustes
Ema ja isa omavaheliste suhete probleem
Kui tunded on juba sellised, et tahaks minema kõndida ja kõik sinnapaika jätta, siis on see juba isegi märgiks sellest, kui tõsine on probleem. Mida raskem olukord, seda rohkem tööd on vaja teha, et sellest võitjana välja tulla.
Järgnevalt kirjutan natuke taustainfot, mis võib emale olla abiks edasiste mõtete mõlgutamisel. Grupeerin need kaheksa puntki kolme põhiteema ümber — esiteks ema tunded, teiseks lapse toimetulek ja kolmandaks vanematevaheline suhe lapse mõjutajana.
Ema tunded seoses lapse koduste töödega
Emaks või isaks olemine on nii suur osa meie identiteedist, et suuremad äpardused või pettumused, mis lapsega kaasnevad, võivad oma enesehinnangule hävitavalt mõjuda. On loomulik, et kalli lapse käekäik ja saatus korda lähevad ja mõjutavad vanema enesetunnet ja meeleolusid — kellele meist ei teeks rõõmu lähedase inimese (ammugi siis veel oma lapse!) edu ja kes meist ei muretseks pereliikmetega kaasa nende raskustes. Siiski on kuhugi vaja piir tõmmata — enda vaimse tervise ja terviklikkuse huvides tasub vanemal oma enesehinnang ja eneseväärtustamine lapse küljest lahti haakida. See, kui laps on tubli, ei tee ema tegelikult paremaks ega edukamaks inimeseks. See, kui lapsel läheb halvasti ja ta ei saa vanemate ega ühiskonna nõudmistega hakkama, on küll väljakutse vanematele ja miski, millega tegeleda, aga kindlasti mitte põhjus end läbikukkununa tunda.
Kui vanem mõistab iseenda hukka lapse läbikukkumiste tõttu, siis lisab see ka lapse koormale veel ühe murekihi — lapsel on niigi raske, niigi ta tunneb ka ise end saamatu ja õnnetuna, nüüd on ta veel ka vanema pärast mures ja sisimas (ehkki sageli seda väljendamata) tajub, et on oma armastatud vanemat alt vedanud.
Viimaks tahan lihtsalt meenutada, et õppimine ja kooliedu on ainult üks tahk inimese elust. See on küll oluline ja mõjutab lapse tulevikku, aga ei määra seda üheselt. Haridussüsteemil on suuri puudujääke, eelkõige laste individuaalsuse arvestamisel. Kui konkreetne laps ei suuda selles konkreetses süsteemis toimida, ei näita see automaatselt mitte lapse nigelust, vaid eelkõige ikka süsteemi sobimatust. Ideaalis oleks ju kool koht, kuhu kõik lapsed tahavad rõõmuga minna, sest neile pakutakse just nende isiklikule arengutasemele vastavaid põnevaid avastusvõimalusi.
Lapse toimetulek kooli ja kodu nõudmistega
Kasvatusteadustes on tänapäeval üldiselt peamiselt kahesuunalisi soovitusi — üheks suunaks on kasutada kõiki klassikalisi võtteid (sisuliselt piitsa ja präänikut), et panna laps täitma neid kohustusi, mis talle määratud. Teine suund jätab lapsele endale vastutusvõime ja -vabaduse. Selle mõtteviisi pooldajate lähenemine ütleb, et laps peab õppima oma tegude tagajärgedest ja eelkõige on lapsel (ja meil kõigil) vaja õppida võtma isiklikku vastutust enda eest. Perekasvatuse Instituudis nõustamisel pakun tihti vanematele välja mõlemast suunast lähtuvad lahendused ja räägime läbi, kuidas nende rakendamine selle pere ellu sobiks. Nii võib ka Sinu sõbranna mõelda selle üle, mis täidab paremini tema pika- ja lühemaajalisi eesmärke — kas toetada lapse õppimist ja vaadata, et kõik ülesanded tehtud saaksid, või lasta lapsel kogeda, millisesse olukorda ta ennast seab kui kodused tööd tegemata jätab. Seda, mis antud juhul tegelikult kõige parem lahendus oleks, on hetkel võimatu öelda.
Kui kirjutad, et laps „ei saa koduste ülesannetega hakkama ja lugeda ka ei oska, on võrreldes teistega üsna maha jäänud”, siis see tekitab kahtluse, et kas laps oli üldse valmis praegu kooli minema. Kooli alustamine seitsme aasta vanusena on seatud paika selle järgi, et see suuremale osale lastest, keskmisele lapsele, sobib. Võimalik, et see konkreetne laps ei ole veel lihtsalt kooliküps ja vajab natuke lisa-aega. Samas muidugi võiks silma lahti hoida ka õpiraskuste osas, et vajadusel otsida ja saada võimalikult varakult abi.
See, et vanem lapse eest ülesandeid lahendab (nagu sa ütled — lapsega koos õppimine ehk tema eest ülesannete ära lahendamine) on väga lühiajaline lahendus. Ma ei ütle, et seda iial mitte mingil juhul teha ei tohiks, aga selge on ju see, et pikemas perspektiivis teeb see nii lapsele kui vanemale karuteene ja ei õpeta lapsele koolitarkust ega ka mitte isiklikku vastutust ja oma läbikukkumistega toimetulekut.
Negatiivse käitumise kohta (Laps valetab, haugub vastu, ülbitseb ja on isegi ema löönud) tahaks lisaks küsida, kas see on ilmnenud alles nüüd, seoses kooli alguse pingetega, või juba varemgi probleemiks olnud. Kõige tõenäolisemalt on see käitumine varemgi mingil määral märku andnud ja stressirikkas olukorras tõsisemaks muutunud. Muidugi on kõige lähedasem inimene see, kes kõige rohkem lapse stressi näha ja kannatada saab. Samas ei ole see mingiks vabanduseks ja sellist käitumist kindlasti ei peaks aktsepteerima. Meetodeid, kuidas kirjeldatud käitumisega toime tulla, on mitmeid, suuresti on tegemist piiride seadmisega, mille kohta leiab häid nõuandeid näiteks Jesper Juuli ja Saara Kinnuneni raamatutest, individuaalsemad soovitused saab aga nõustajalt.
Ema ja isa omavahelised suhted
See on teema, millest tavaliselt lastega seoses ei räägita ja mida massiliselt alahinnatakse, kuigi lahutuse negatiivset mõju laste heaolule teadvustavad kõik. Paraku aga elatakse sageli enne lahutust palju aastaid mitterahuldavas suhtes ja püütakse kasvõi laste heaks kuidagi koos püsida. Loomulikult on ka neis suhetes, mis lahutusega ei lõppegi, tihti selliseid pingeid, mis lastele mõju avaldavad.
Üks kogenud vanematekoolitaja ja paariterapeut ütles kenasti — lapse kodu ei ole mitte maja, kus ta elab, vaid tema vanemate paarisuhe. Milline siis on see lapse kodu? Sinu sõbranna lapsel, nagu kirjutad — ammu tuksis nagunii. Lapsed tunnetavad vanemate probleeme ja näitavad oma käitumisega, et kõik ei ole korras juba siis kui vanemad ebakõla veel endalegi tunnistada ei suuda. Sageli loodavad emad-isad, et kui nad just häälekalt oma erimeelsusi ei klaari, siis lapsed ei tea midagi ega saa kahjustada. Laps aga muretseb vanemate tunnete, suhete ja elu pärast, ehkki see tema mure võib olla nii ebamäärane, mida ta kuidagi sõnastada ei oska — lihtsalt üldiselt halb olla. Seletamatu halb-olla tundega aga kipuvadki inimesed halvasti käituma ja raske on nii ka oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutada.
Reeglina piisab lapse probleemide lahendamiseks sellest, et kumbki vanem omaette, ja mõlemad koos, lahendavad ära oma isiklikud emotsionaalsed ja paarisuhte-probleemid. Laps on õnnelik, kui tema vanemad on õnnelikud. Kui laps on halb, siis see tähendab seda, et lapsel on halb.
Vanemate omavaheliste suhetega tegelemiseks soovitan Imago paarisuhteteraapiat, (www.imagoeesti.ee) ja lapse küsimusi võib täpsemalt arutleda pedagoogilises nõustamises (http://www.pki.ee/et/noustamine).
