Et siis elasime mina ja mees, saime lapse ja siis läksime lahku ja mees leidis uue naise ja sai temaga samuti lapse ja siis mingil ajal läksid nemad ka lahku.

Kuna uues suhtes olles suhtles mees ka meie lapsega edasi ja käis koos mõlema tüdrukuga väljas, lapsed olid päris sageli koos ja pidasingi seda loomulikuks, et kui mees on vahel lastega, st hoiab ka minu last siis sainmina nt kusagil käia.

Kuid siis hakkas olema hoopiski nii, et mees tuli meile, pidi tüdrukutega kusagile minema ja siis tuli mingi telefonikõne ja pidi ära minema. Jättis siis uue naisega saadud uue lapse ka meile, vahel olid terve nädalavahetuse nii ja mehe puhkuse ajal isegi terve nädala oli mehe uus laps ka meil, kui isa nn asju ajamas. Nii need asjad kulgesid ja tulemus oli et mees läks ka uuest naiset lahku kuna silmapiiril oli taas uuem variant.

Muidugi süüdistas naine mind, et mina võimaldasin ja ei rääkinud ei teatanud, et lapsed minu juures ilma isata. Nüüd on lapsed juba täisealised, minu tütar veel õpib koolis ametit ja pole oma elu veel seadma asunud, kuid mehe teine tüdruk, minu lapse poolõde,  on olnud suhetes ja ka tema emal on uus suhe ja uued lapsed.

Nüüd siis on mu lapse poolõel beebi kahekuune ja kuna nad on lapse isaga lahus ja koju ema teda ei võtnud, sest seal rahvast niigi palju, et elagu tema oma elu. Kuna sai lolli peaga see tüdruk sünnitusmajast lubatud enda juurde siis nüüd on selline tunne et ta ei kavatsegi endale enam uut elukohta leida. Elab minu korteris nagu olekski see tema kodu ja sööb toitu mida teen, tarbib kommunaalteenuseid jne ja mina maksan…

Teinekord kui töölt tulen siis helistab, et poest oleks seda ja seda vaja. Kinni ta midagi ei maksa…
Olen rääkinud ta emaga ja vastus oli üllatav, et no palju ta ikka sööb ja kas ei või siis olla, et mul oma laps juba nagunii Tallinnas koolis...