Ema: armastan oma last küll, aga vaid siis, kui ta vastab mu ootustele
„Mõistan, et ma pole just tavaline ema. Ükski teine lapsevanem, keda mina tean, pole julgenud ei avalikult ega eraviisilises vestluses tunnistada, et neil on oma lastele teatud nõudmised,” alustab Reena. Muidugi mitte, selline lapsevanem lintšitakse ju kohe teiste poolt ära. Moodne ja lapsesõbralik on mõelda ja öelda, et iga vanem armastab oma last TINGIMUSTETA, heas ja halvas, jonnituuride ajal ja ka siis, kui ta saadab korda midagi moraalinormidele mittevastavat või suisa kriminaalset.
„Tunnistan ausalt, et mina ei ole nii tugev isiksus, et suudaksin oma vajadused täiesti kõrvale lükata ning end sajaprotsendiliselt tütrele pühendada. Ma mõistan, et mu laps on omaette isiksus ja tal on õigus mõelda ja öelda, mida ta tahab ja tunneb, kuid ma olen talle selgeks teinud ja mõtlen seda ka päris tõsiselt, et kui tema teod ja otsused lähevad minu omadega täiesti vastuollu, olen ma valmis temast loobuma ning temaga enam mitte tegemist tegema,” ütleb Reena.
Millised on siis Reena tingimused?
Esiteks peab laps olema sõnakuulelik, viisakas ja käituma sobilikult. Seda on talle õpetatud, sellest räägitakse iga päev ning üleastumiste eest (näiteks söögi sonkimise või söömata jätmise eest tuleb karistus, sest lapsel pole õigust pirtsutada toiduga, mille hankimiseks ja valmistamiseks ema on vaeva näinud).
Teiseks peab laps hästi õppima. Ta käib eliitkoolis, kuhu sisse saamiseks on Reena last õpetanud juba varajasest lapsepõlvest saati. Kõige kehvem hinne, mis lapsel on lubatud saada, on 4, sellest kodus pahandust ei tule. Muidugi juhul, kui tegu on üksiku neljaga. Mitu nelja ühe veerandi jooksul on liiast, see toob samuti kaasa karistused. „Tal on hea pea ja neli näitab, et tegu on puhtalt lohakuse või laiskusega. Lohakust ja laiskust ma ei salli,” ütleb Reena.
Samuti on Reena kindel, et ta ei lepi kunagi alaealise alkoholitarvitamisega või suitsetamisega, sest seadusi peab samuti austama ning kinnitab veendunult, et kui tema teismeline tütar ühel kaunil päeval peaks koju tulema mõne noormehega, kellega tal on tekkinud soov hakata kodu mängima, pakib ta tütre asjad ning tõstab ukse taha. „Kui ta on nii kõva mutt, et on valmis elama seksuaalelu, siis peab ta võtma selle eest ka vastutuse. Ja vastutus on see, et kui ta jääb rasedaks, kasvatab ta lapse ise üles ning enne seda leiab endale kodu ja töö, mis võimaldavad tal last üleval pidada,” räägib Reena.
Kas see pole mitte natuke liiga karm?
„Aga ma olengi karm ema. Minu ema oli minuga karm ja ma ei leia, et see oleks mulle kuidagi halvasti mõjunud. Mina olen oma tütre siia ilma sünnitanud, pakkunud talle kõik elamiseks vajaliku, riietanud, toitnud, õpetanud. Õpetan talle oma tõekspidamisi ja ühiskonnas aktsepteeritavaid käitumisnorme ning temal on valida, kas ta võtab need vastu ning käitub vastavalt või mitte. Minu katuse all saab ta elada seni, kuni minu tingimused on talle arusaadavad ja aktsepteeritavad. Kui ta nendega enam nõus ei ole, siis palun, on aeg elus ise hakkama saada ja mina pühin oma käed puhtaks,” ütleb Reena. Iga suhe on kahepoolne, leiab ta, ning lisab, et ema-tütre suhe ei erine kuidagi teistest. „Ema ei saa olla vaid andja ja laps võtja rollis. Mis sellisest perest saab? Ema läheb peast halliks ning tänamatu ja ära hellitatud tütar üle käte, jookseb kodust minema ning ei räägi oma vanematega enam kunagi. Kui majas valitseb austus ning lapsele on selge, et tema kord arvamust avaldada ja häält tõsta tuleb heal juhul siis, kui ta enam minu katuse all ei ela, on pererahu garanteeritud,” usub naine.
Reena sõnul on tal kõrini vabakasvatusest ja selle pooldajatest, sest on näha, et see ei vii mitte kuhugi peale täieliku kaose. Lastel puudub austus nii vanemate, vanavanemate, õpetajate kui lõpuks ka ülemuste vastu. Õpetajad on koolis hullumas, sest igas klassis on 4-5 täielikku huligaani, kes kujutavad ette, et nad on maailmanabad ning õpetaja on klassi ette vaid nende lõbustamiseks toodud. Kui need lapsed on suureks kasvanud, ei tunne nad käitumisreegleid, „sinatavad” endast vanemaid ja targemaid juba esmakohtumisel, närivad töövestluste ajal nätsu, tulevad ametikohtumistele dressides ja tossudes. Miks me kasvatame selliseid lapsi, kes elus hakkama ei saa?” imestab ta.
Kas sa ei karda, et laps ühel hetkel nii karmist kodust ära jookseb? "Kui jookseb, siis teab, et tagasiteed ei ole," ütleb Reena kindlalt. "Ta peab arvestama, et minuga selliseid mänge ei mängita!"
Naisteka lugejad, mida teie arvate Reena mõtetest ja kasvatusstiilist? Kas emal on õigus oma lapsele tingimusi seada?
