Olen lugenud, et Lõuna-Euroopas on kombeks, et lapsed elavad vanematega kuni 30ndate eluaastateni välja. Eestis on aga pigem ikka teistmoodi, lapsed lahkuvad nii kiiresti kui vähegi saavad. Ülikoolis käies elasidki tütred veidi mujal, aga ülikool läbi, tulid jälle koju tagasi. Meie maja asub Nõmmel ja sealt on hea kesklinna tööle minna. Vanem tütar on öelnud, et ta ei taha praegu üürikorteri peale raisata ja tegelikult on perega ka hea koos olla. Noorem lõpetas äsja ülikooli ja rääkis, et tahab veidi mõelda, mis ta üldse edasi teeb. Ütles, et tahaks võib-olla välismaale minna. Kuna tean, et ta on väga kodune inimene, siis ma ei usu, et ta seda teeb.

Nii me siis elame: kaks 50aastast vanemat ja neist poole nooremad täiskasvanud lapsed. Mul on veidi piinlik, et see mind häirib. Mis ema ma olen, kui oma lapsi kodus näha ei taha. Eks ma ikka tahan, aga pigem nii, et nad käivad nädalavahetustel kodus. Kardan nimelt, et nii ei saagi nad kunagi iseseisvaks. Näiteks vanem tütar: 25 on vanus, kui peaks juba pere peale mõtlema. Viimasel paaril aastal pole ta ühtegi poiss-sõpra tutvustanud, on öelnud, et sellega on aega ja ta tahab tööle keskenduda. Aga äkki mõtleb ta nii ka viie või kümne aasta pärast? Nooremal tütrel on poiss-sõber olemas, aga koos nad veel elada ei tahaks. Poiss läks nüüd sõjaväkke ka ja on üldse mõnda aega eemal.

Kodust ära ka ei aja

Oleme mehega mõlemad üritanud tütardega rääkida, et võime ju alguses neid üüri maksmisel aidata ja küll nad ree peale saavad, aga lapsed pole sellest veel huvitatud. Võiks ka karmikäeliselt öelda, et peate ära minema, aga seda ei suudaks ma kindlasti. Nad on ikkagi omad lapsed. Äkki mõtlen ka üle ja oleksin hoopis kurb, kui nad ära lähevad. Olen nende kohalolekuga nii harjunud, et ei kujuta ilma väga ettegi.

Lugejad, mis on normaalne vanus, mil laps peaks hakkama mõtlema vanematekodust lahkumise peale?