Ema, miks sa võtsid minult mu isa ja mu sugulased?

Olen 18aastane ja elanud terve elu oma emaga. Ema ja isa läksid lahku, kui olin neljane. Ma ei tea ja ei taha teada tagamaid, kuid olen nüüd kuulnud, et isa pettis ema ning kättemaksuks ei lubatud mul enam kohtuda isaga. Ma ei osanud tol ajal sellest puudust tunda. Arvasin, et elu peabki nii olema. Et alguses on isa ja ema, hiljem ainult ema.

Mul oli palju klassiõdesid, keda kasvatasid ainult emad. Ma teadsin, et see on normaalne. Kui sain 14, kohtusin juhuslikult oma isaga. Isa ise otsis mu üles, sest lootis, et ka mina tahan teda näha. Ta eksis. Mul polnud mingeid tundeid ta vastu. Ta oli lihtsalt üks mees, kes viis mind oma ilusasse koju ja näitas oma uut naist. Samuti tutvustas mulle oma kahte last ehk minu jaoks poolvendi. Pean tunnistama, et see jättis mu üsnagi külmaks, sest meie peres ei räägitud isast midagi. Ka minu emal oli uus mees ja vanu asju ei räägitud. Siis käisime külas ka isa vanematel ehk minu vanaema ja vanaisa juures. Nad olid väga normaalsed, kuid minu jaoks jällegi võõrad inimesed. Jah, mäletan häguselt lapsepõlve, kui neid viimati nägin, kuid see oli kõik. Minu jaoks olid nad võõrad, kuigi nad mind kallistasid ja nimetasid hellitusnimega, millega hüüdis mind ka minu ema. See sai tähendada vaid üht: me pidime kunagi olema päris lähedased. Sellegipoolest olin nendega kohtudes arg ja enamuse aja vait, sest võõraste inimestega ei hakka kohe lobisema. Eks ka nemad olid kohmetud, kuigi olid mulle kingituse teinud.

Aga see jäi pikaks ajaks meie viimaseks kohtumiseks — mu ema keelas igasuguse kohtumise isaga ja isa sugulastega. Ma ei osanud küsida põhjuseid. Ma leppisin.

Läinud aastal viskas ema mu kodust välja, sest koolis läks mul halvasti ja me läksime emaga tülli. Ma otsisin üles oma isa ja läksin tema juurde elama. Oli üllatav, et isa võttis mu ilusti vastu ja sain tema kodus ka päris oma toa.

Need jõulud ma olin oma isaga ja isa uue perega. Külla tuli ka vanaema, kuid kahjuks ainult üksi. Minu vanaisa oli surnud mõned aastad tagasi. Kahjuks ei saanudki ma temaga tuttavaks. Pildilt vaatab vastu täiesti võõras mees, kuigi me oleksime võinud olla suured sõbrad. Kellele võinuksin iga kell külla minna või helistada. Ma isegi ei tea oma vanaisa sünnipäeva ega sedagi, kui vana mu vanaema on. Ja oma onust ja onu lastest polnud mu aimugi.

Aga nüüd ma tean, et kõik selle rõõmu võttis minult mu isiklik ema. Sest tahtis isale kätte maksta. Minu õnnetuks tegemise kaudu. Nüüd ma saan sellest aru.

Elus esimest korda julgesin ma küsida isalt, miks ta minuga ei suhelnud? Miks ta mind üles ei otsinud? Selgus, et minu ema oli ähvardanud nii isa kui isegi mu vanavanemaid, kui nad peaks julgema mind üles otsida. Kuulsin, et isa oli saatnud mulle kingitusi kooli, kuid koolidirektor ei tohtinud neid ilma minu ema loata üle anda. Ja need saadeti kõik isale tagasi.

Ma tegelikult tahaks karjuda. Mis õigusega võttis ema minult minu sugulased? Kas tõesti emad arvavad, et laps ei hakka kunagi oma isa kohta küsimusi küsima?

Ma nägin oma isa pildialbumeid ja sain aru, et ka mina oleksin võinud nendel piltidel olla. Ma oleksin palju rikkam, sest mul oleks vähemalt 15 sugulast, kellega läbi käia ja suhelda.

Aga minu ema võttis minult kõige tähtsama. Ja ma ei taha teda enam näha. Vähemalt praegu. Kättemaksuks.