Olen 24aastane pealinnas elav  naine. Viis-kuus aastat tagasi veendusin lõplikult, et mulle meeldivad ikkagi naised, mitte mehed. Ei olnudki mul mingit nii-nimetatud põdemise faasi, ei üritanud ma ka endale kinnitada — peab ikka teisiti. Ma ei leia, et see on patt või midagi, mida peaks häbenema. Ma ei ole kunagi tundunud seepärast ka diskrimineerimist. Samas, ma pole ka geiõiguslane, kes teatud õigusi taga ajaks. Ma ei kuuluta oma orientatsiooni. Sõbrad teavad. Kui keegi teinegi küsib, ütlen.

Küll aga kaalusin tükk aega, kuidas ja millal emale öelda. Ta kasvatas mind üksinda ja olin ainuke laps. Minu kodune kasvatus polnud küll erakordselt konservatiivne, kuid kindlasti ka mitte hipikultuuri meenutav. Ma pole näiteks kunagi emaga koos alkoholi tarvitanud (klaas veini või klaas šampust aastavahetusel välja arvatud). Olen tema ainuke laps, mõtlesin, kas ta võtab seda ikka rahulikult.

Ema, mul on sulle üks jutt…

Paar aastat tagasi olime koos reisil. Äsja oli purunenud üks minu suhe. Ja tundsin, et ma tahaks ka ema ees olla avameelne. Saladustel pole mõtet, eriti veel kõige lähema inimesega.

Kogusin end ja alustasin ääri-veeri: „Ema, mul on sulle üks jutt…” Olin ilmselt väga argliku näoga, sest ta ohkas. „Mis juhtus?”. Vaikisin pikalt ja siis ütlesin talle, et mulle meeldivad naised. Ta vaikis ka ise hetke, kuid ütles siis: „Ja ongi kõik? Jumal tänatud, mõtlesin, et oled ettevaatamatult rasestunud või muud sellist. Ise veel nii noor…”

Rääkisime veidi sel teemal. Ta mainis vaid seda, et loodab, et ma kunagi temast ikka vanaema teen. Seletasin, et seksuaalne orientatsioon siin kindlasti takistus pole. Tahan minagi kunagi peret, kui olen töö- ja koolialaselt asjad paika saanud.

Me pole vahepealsetel aastatel väga pikalt sel teemal rääkinud. Vahel ta ikka küsib, kas mul on keegi. Tean, et ta ise pole ilmselt varem geidega (vähemasti enda teada) kokku puutunud. Ilmselt on see tema jaoks harjumatu, kuid minu jaoks on oluline, et ta vähemasti üritab mõista. On tolerantne. Ma olen ikkagi tema tütar.

Kõige valusam oleks see, kui vanemad seetõttu lapsele selja pööravad. Kuna ma ise seda kogenud pole, ei oska seda tunnet ette kujutadagi. Minu soovitus: rohkem mõistvust, lapsevanemad! Ega poeg või tütar ühtäkki sellest muutu, et ta samast soost partneriga koos on. Oma laps on oma laps. On alati olnud. On ka edaspidi.