Ema pihtimus: tütre poiss-sõber osutus täielikuks parasiidiks!
Mu lugu läheb tagasi 2009. aastasse, aga tulemused kipitavad siiani. Alustame algusest…
Mu 17aastane tütar leidis endale noormehe ja nende suhe läks üpris ruttu tõsiseks. Tütar hakkas mujal ööbima ja minu kui mureliku ema süda seda nalja ei kannatanud. Kasvatasin teda üksinda (jah, üks neist tuhandetest üksikemadest siin Eestimaa pinnal… ) ja kartsin ju kõige hullemat. Kartsin, et ta saab külge halvad kombed. Kartsin, et ta jääb rasedaks — kõike kartsin! Tema väljavalitu ei tundunud mulle otseselt sümpaatne, kuid allergiat ka ei tekitanud. Panin ette, et olgu noored pigem meie juures. Teadsin, et noormees elab koos vanema vennaga, kes on vaevu kodus — mõistsin üsna pea, et nad toituvad mu tütre taskurahast ja poisi juhutöödest.
Enne kui ma jõudsin teist korda mõelda, oli pikka kasvu ja kõvera naeratusega noormees minu kodu ukse taga, spordikott üle õla. Tuhat liblikat alla neelanud tütar oli elevil, tundis end nagu täiskasvanu — elab koos kallimaga ja puha. Noh, ja emaga, aga see väike fakt ununes peagi. Esimestel nädalatel ohkasin kergendunult. Noormees pani logisevad vannitoaplaadid paika ja kinnitas elutoas lahti tulnud liistud paika. Ta korraldas meile isegi kööki paar taburetti juurde ja tassis sõpradega rõdult sinna kauaks seisma jäänud vana katkise pesumasina minema. “Mees majas,” mõtlesin rõõmsalt, et kaks naist ei saa omavahel ikka nii hästi hakkama, tarvis on mehe kätt.
Peagi hakkasin mõistma, et esialgsed töökad nädalad olid poisile vajalikud sisseelamiseks ja enda tõestamiseks. Peagi hakkas ta näitama oma õiget iseloomu — kraanikauss täitus ketšupiste taldrikutega, rõdule tekkisid suitsukonid, külmkapi alumisele riiulile õllepurgid. Rääkisin tütrele, et olgu noormees pealegi 19 täis, päris niimoodi ei sobi külas olla. “Ah, jäta järele ema, alles sa ütlesid, et kõik on hästi!” nähvas ta. Aga oligi ju! Alles oli mul töökas noormees kodus, nüüd on joov ja suitsetav mees — täpselt selline nagu oli minu eksmees ja tütre isa. See võrdlus ajas mind veel eriti ärevile. Viimane, mida ma tahtsin, oli tütrele sama mees, kes oli mul.
Nädalad möödusid ja poiss lõpetas gümnaasiumi. Suvel nägi noori vähem, nad reisisid mööda Eestit ringi ja veetsid aega sõprade seltsis. Augustis selgus, et noormehel pole mingisuguseid plaane ülikooli minna, tahab juhutöödega jätkata. See tähendas, et kui varem oli ta päevadel koolis olnud, siis nüüd vedeles ta meil elutoas. Kiuna töötan graafiku alusel, olin tihti päevasel ajal kodus ja pidin siis pinda selle mulle praktiliselt võõra teismelisega jagama. Teismelisega, kes garanteeris, et õhtuks on külmkapp tühi. Käisime tihti kõik koos toidukaupluses. Noormees tõstis korvi kartulikrõpse, kohukesi, Coca-Cola’t, aga kui kassajärjekord meieni jõudis, oli ta pildilt kadunud. Loomulikult pidin mina kogu kupatuse eest maksma…
Aja jooksul sain targemaks ja käisin üksinda poes. Püüdsin osta võimalikult vähe, täpselt enda ja tütre jagu, et ehk saab noormees vihjest aru ja kulutab ka mõned kroonid toidule, mida ta nii tihti näost sisse armastas ajada. Sellele järgnes aga kiunumine tütre kaudu. Miks süüa pole? Miks ma süüa ei tee?
Ühel hetkel, oli see vist novembri lõpus, viskas mul üle! Sai kõrini tuhatoosist rõdul, sai kõrini haisvast taarakotist esikus. Viskasid üle karvad vannitoas ja higised T-särgid ja aluspüksid mustapesukorvis. Ma ütlesin noormehele, et tal on aeg venna juurde tagasi kolida, mina ei hakka teda ülal pidama. Ma ei tea, kust ma selle julguse sain, aga ütlesin kõik oma mõtted välja.
Mis sai? Noormees läks. Aga tütar läks koos temaga… Nende suhe lõppes aasta hiljem, kuid tütar leidis kohe uue mehe. Näen oma last nüüd maksimaalselt korra kahe kuu jooksul. Ma tean, et talitasin õigesti, aga ma ketran ikka ja jälle peas läbi — kas ma oleksin pidanud mingil määral teisiti toimima? Kuidas on kõige targem selliseid olukordi lahendada? Vot ei tea… Olgu see hoiatuseks teistele emadele!
