"Kogu aeg räägitakse, et laps paneb inimese särama, aga nüüd juba 30 aastat ning 3 last ja ei tunne rõõmu. Ei ole pätid õnneks, aga vaatan, et eluga ei saada või ei tahetagi hakkama saada. Ikka olen mina kõiges süüdi, et pole andnud piisavalt võimalusi jne. Samas kõrvalt näen, et laste sõbrad, kellel on elus veel vähem võimalusi olnud, lähevad karjääriredelil edasi. Suunata oma lapsi ma enam ei oska ja ei tea ka, mida olen valesti teinud. Pidev stress, et ise pean kõiki üleval pidama ja keegi ei panusta juurde. Välja ju ei viska, sest see muudaks automaatselt nad kodutuks. Kahju on sellest, et üksi saaksin endale üht-teist lubada. Mõne reisi või ilusa asja, siis nüüd pean selle raha kulutama toidu ja kasimise peale. Täielik orjatunne on!"