Ema tunnistab: olen oma koolilapses pettunud
Tunnen samamoodi nagu selle kirja autor, et olen läbikukkuja ja ma ei saa hakkama. See tunne vaheldub mõtete ja tunnetega, et ma olen oma lapses pettunud. Ema ei tohiks nii mõelda, kuid midagi pole parata — iga kord, kui ta tuleb koolist halva hindega, jätab õppimata või saab märkuse, olen ma vihane, solvunud ja pettunud. Miks ta peab selline olema? Ei minul ega tema isal polnud koolis ühtegi probleemi, olime nelja-viielised. Poeg meil aga napilt kolmeline,
mõned neljad ka satuvad vahepeale.
See on frustreeriv ja väsitav! Ma ei oodanud nii halbu tulemusi, vaid eeldasin, et tema on samasugune tubli õppur nagu meie tema isaga olime. Samuti eeldasin, et kooliaeg saab olema lihtsam kui lasteaed, sest poiss on juba suur ja saab ise endaga hakkama. Reaalsus on hoopis see, et juba neljandat aastat õpime poole ööni koos, sest muidu ei õpi ta üldse. Ise ta ühtegi õpikut kätte ei võta ega ühtegi raamatut vabatahtlikult läbi ei loe, kõik käib sundimise ja kohutava virisemise saatel. Paar päeva tagasi avastasime, et ta on koos ühe semuga ka juba poppi teinud. Ja ta on alles neljandas klassis...
Nii et sellele emale võin küll kinnitada, et asi läheb ainult hullemaks. Õppimist tuleb aina juurde ja huvi selle vastu võib minna järjest väiksemaks. Ja lõpetage parem kohe ära see jutt, et rääkige klassijuhataga ja otsige abi koolipsühholoogilt. Klassijuhataja on talle juba sildi külge pannud ning seda ei muuda. Ema vahelesegamine muudab asja lapse jaoks ainult hullemaks, seda on näidanud ühe klassivenna kogemus, kelle ema käis seal abi otsimas koolivägivalla vastu ja sai ainult sõimata, et miks laps siis on selline tossike ja enda eest seista ei oska.. Koolipsühholoogid on oma maine ise mutta trampinud, käies õpetajate toas laste personaaliküsimusi arutamas ja avalikult lahkamas. Õpetajad muidugi räägivad need jutud kohe edasi ja väikeses kohas on ainult aja küsimus, millal jutud vanemate kõrvu jõuavad.
Ühesõnaga, mind valdab abitus, saamatus ja pettumus. Pettumus, et mu laps pole kasvanud selliseks, nagu ma lootsin ning abitus ja saamatus, sest ma ei oska ega suuda teda parandada ning abi pole kusagilt loota. Nii et ma tean väga hästi, mida selle Naisteka kirja kirjutanud ema tunnen ja tahan talle öelda, et ta pole ainus, kes end läbikukkunud vanemana tunneb.
