Seda teavad nii lemmiklapsed, omaette nukrutsevad kõrvaletõrjutud õed-vennad kui ka eelistuste puudumist väitvad vanemad. Eitades üritatakse end kaitsta.

Kahe lapse ema söandas aasta eest portaalis Babble.com tunnistada, et armastab oma beebipoega enam kui mudilaseas tütart. Tema põhjalikele selgitustele ja tütrega kahekesi poseeritud pildi avaldamisele järgnesid automaadivalangud kommentaariumis.

„Tegele oma probleemipuntraga psühholoogi juures, proua!” kõlas tüüpiline, vihast ja halvakspanust nõretav hüüe. „Tunnen su tütrele sügavalt kaasa,” märkis teine. „Tunnen sama, mis sina,” usaldas kolmas.

Tuleb välja, et samalaadsete tunnete küüsis vaevlejaid on palju. California ülikooli uuringus jälgiti ligi 400 õdedest-vendadest paari ja nende vanemaid kolme aasta jooksul. Perekondadega räägiti nendevahelistest suhetest ning filmiti konfliktsituatsioone. Ilmnes, et 65 protsenti emadest ja 70 protsenti isadest eelistab üht last teisele. Tõenäoliselt oleksid need protsendid palju kõrgemad olnud, sest küllap üritasid teadustöö objektideks olnud vanemad iga hinna eest oma eelistuste ilmnemist peita.

Aprillikuu Elukirjas:
- Aljandite ujuv pere

- Riik kolib maalt ära - kas Eesti maakohtadest saavadki edaspidi vaid suvituspaigad?

- Mis on olnud Aleksei Turovski kõige hulljulgem tegu?

- Mida leiab Siiri Oviiri riidekapist?

- Mida soovitab Ave Alavainu vananemise vastu?

- Tiibeti meditsiin toob vanad tarkused tagasi

Mullu sügisel ajakirjas Time avaldatud artikkel „Miks emme sind rohkem armastab?” tekitas ema-isade ja vanavanemate seas palju poleemikat. Enamik vanematest soovib järelkasvu säästa otserääkimisest tuleneva meelehärmi eest, rääkimata raevukast avalikust rünnakust, mille ohvriks satuks tõenäoliselt iga ema-isa, kes söandab valjuhäälselt väita, et ta üht last teisele eelistab.

Sugu jätkavad tugevad järeltulijad

Õed-vennad võitlevad vanemate tähelepanu eest sünnist saati. „Vaadake mind — ma olen targem!” „Mina olen vaimukam!” Raske on ennustada, kes viimaks lemmiklapseks saab, kuid teatud märke võib siiski täheldada.

Esmalt on küsimus puhtalt bioloogias: inimesel on nartsislik komme kopeerida iseennast. Ema ja isa soosivad alateadlikult igati tervet järeltulijat. Sedalaadi käitumist võib võrrelda näiteks loomariigist tuttpingviiniga, kes põtkib pesast väiksema muna, et paremini keskenduda suurema ja oletatavalt tervemat poega sisaldava muna haudumisele. Mustkotkaema ei tee teist nägugi, kui tema suurem pojake pisema tükkideks rebib.

„Teise tibu roll on olla kindlustuspoliisiks,” sõnab Oklahoma ülikooli zooloogiaprofessor Douglas Mocka. „Kui esmasündinu on terve, pole „poliisi” enam tarvis.” Võiks arvata, et inimrass on mustkotkastest märksa intelligentsem — ja kahtlemata armastavam — kuid paraku juhivad meid sama evolutsiooni impulsid.

Kõige hõlpsamini tehakse võsukeste tervise kohta järeldusi välimuse põhjal. Küllap ei mööna ükski vanem, et  armastab oma kaunimat last rohkem, kuid teadlaste puhul erapooletus ei kehti. „Omadusi, mis on võluvad ja ligitõmbavad, tõlgendatakse ühtlasi ka terveteks, headeks ja tarkadeks,” nendib psühholoog Katherine Conger California Redlandsi ülikoolist.

Esiklaps saab rohkem tähelepanu

Soosikuks võib saada parema välimusega lapse asemel see, kes juhtus esimesena sündima. Taustal kõlab ärimaailmas tuntud kulutamise seaduspära: mida rohkem on toote nimel vaeva nähtud, seda kallimaks seda peetakse. „Teatud moel panustavad vanemad oma jõuvarud esimesesse lapsesse, kellest kujuneb neile otsekui algkapital,” sõnas ajakirjale Time psühholoog Ben Dattner New Yorgi ülikoolist.

„Kapitali” investeerimine tasub end ära — esmasündinutest kasvavad sageli suuremad ja tugevamad, kuna neil ei ole tulnud sünnist saati teiste lastega toitu jagada. Aastal 2007 läbi viidud Norra uurimus märgib ühtlasi, et esiklastel on oma noorematest õdedest-vendadest keskeltläbi kolme punkti võrra kõrgem IQ. See johtub osaliselt asjaolust, et nad on saanud olla oma varajastel eluaastatel ema-isa tähelepanu keskpunktis.

Ent esimese ilmaletulija eelistamine ei ole alati iseenesestmõistetav. Teinekord võivad emad-isad kalduda kõige haavatavama ehk noorima lapse soosimise poole. Pesamuna suhtes tekib kaastunne iseäranis juhul, kui üks vanem pühendab kogu tähelepanu esiklapsele. Ent „kaapekaku” poputamine võib johtuda ka muust kui empaatia. Näiteks vesikana ehk lauk kannab eriti rohkelt toitu noorematele poegadele, kuna nende pea peal toretseb ilus punane udusulestik — pisikesed lihtsalt näevad nunnud välja.

Issi tütred ja emme pojad

On üldteada, et sageli soosivad vanemad vastassoost lapsi: issid ei suuda öelda „ei” oma pisikestele printsessidele ning emad omakorda poputavad poegi. Vastassugupoolt esindavas lapses hinnatakse enim neid omadusi, mida emal-isal endalgi kohtab: õrnahingeline ema jumaldab luuletusi kirjutavat poega ning ärimehest isa magistrikraadiga tütart.

Isale ei pruugi olla alati mugav näha tütres enda koopiat ning emale end pojas vastu peegeldumas. Kui lastel ei õnnestu vanematele sarnaneda, käituvad nad sarnaselt. Teinekord võtavad lapsed vanemate jooned omaks instinktiivselt, vahel jällegi taktikaliselt — et enamat armastust välja pressida. Sellisel juhul on lapsed nagu puulehed, mis sätivad end valguskiirte suunas, end ülalpool kasvavast lehest mitte häirida lastes.

Sool on tähtis roll kanda ka juhul, kui laps on peres ainus tütar või poeg. Nõnda võib keskminegi pälvida tähelepanu, mis enamasti keskendub vaid esiklastele või pesamunadele. Vaid samast soost lastega peredes ei tõuse keskmine esile ei sünnijärjekorra ega soo põhjal.

Teiseks jäänu tusk

„Lapsed, kes tunnevad, et neid armastatakse vähem, kannatavad suure tõenäosusega ängi, madala enesehinnangu ja masenduse all,” järeldas oma uuringus 136 õdede-vendade paari mitme aasta vältel jälginud arengupsühholoogia professor Clare Stocker Denveri ülikoolist. „Nad võivad mõelda, et ei ole ema-isa armastust ära teeninud. Teisalt suudavad lemmikute varjus kasvanud luua suhteid väljapool peret märksa edukamalt kui õed-vennad.”

„Mu ema eelistas vanemale õele mind,” pihib Tiiu, kes on abielus ja kahe tütre ema. „Kõik arvasid, et mul on õnnelik lapsepõlv, kuid õde kiusas mind lakkamatult. Arvake ära, mis võis lapse argielu rohkem mõjutada — kas ema pailapseks olemine või vanema õe igapäevane norimine?”

Ühe lapse teisele eelistamise ainus hüve on asjaolu, et laste kasvades konfliktid hajuvad. Ent vimm ei pruugi kunagi ununeda.

Soosikuks olemine tugevdab eneseaustust ja -usku. Teisalt võib see viia ka ülbuse ja probleemideni inimsuhetes — vanematele ideaalselt mõjunud sarm ei toimi teiste peal. Lemmiklapsed võivad sõsarate-vennaste vahelise ebavõrdsuse pärast ise siiralt kannatada ning neile kaasa tunda. „Minu vanem vend ei pärinud mitte vanemate firmat, vaid vastutuse seda juhtida,” räägib pere noorim olnud Sirje. „Suuremaks saades oli meil Tomist sageli kahju. Lemmiklapsena pidi ta tundma pinget olla kõiges täiuslik ja oivaline. Kõik, mida ta iganes tegi, pälvis vanemate tähelepanu, samal ajal kui meie õega pugesime nõudmiste lati alt rõõmsalt läbi. Ent Tom ei murdunud kõrgete ootuste surve all. Vanemate favoriidina oli tal ühtlasi enam privileege ning me ei vingunud ebaõigluse pärast, kuna teadsime, et vend on need igati ära teeninud.”

Ühes on asjatundjad sama meelt. Kui vanematel või vanaemal-vanaisal on lemmiklaps — isegi kui seda valjult ei tunnistata — jätku see enda teada. Nähku lapsed meid pealegi läbi, neid säästab isegi pelk katse asi maha vaikida. Olgu kasvõi seegi viisiks näidata peres vähem eelistatud lapsele oma armastust.

Keda soosid, kes jääb tagaplaanile?

  • Esiklapse tegemisi jälgitakse hoolega ja pisemat peab alati kaitsma. Keskmine jääb tihti paljust ilma. „Mind ei kuule kunagi keegi!”
  • Üks lastest teeb oma tegevusi ladusalt ja keskendunult. Vanemale näib, et tegu oleks otsekui sugulashingega. Seetõttu peab ta sellest lapsest lugu ja tunnustab. Teine laps jääb tähelepanuta ja ärritub…
  • See, kes hästi käitub, saab emalt-isalt kiita. Halvasti käituvale antakse seeläbi sõnum, et tubli lapse vastu on ka ema-isa hea. Märksa mõistlikum oleks näidata, millist käitumist vanemad ootavad.
  • Mõnikord poputatakse last, kel on paha tuju. Osutamaks talle, et ta on hea ja armastatud, ostetakse talle mõni ihaldatud asi. Seegi on ühe eelistamine.
  • Kui isa plaanib — eelkõige pojaga — meeste omavahelisi mootorrattareise ja kalapüüki, jääb tütar kõrvale.
  • Nooremat, kes aeg-ajalt end vanusest titelikumalt ja abitumalt ülal peab, nunnutatakse, teda teenindatakse ja võetakse sülle. Suurem tahab ju nagunii iseseisev olla, milleks teda pillitada?
  • Kui isa näeb pojas liialt ennast, võib ta karta, et lapsest kasvab samasugune „luru” nagu papa ise noorena oli. Niisiis tuleb mehehakatisele öelda märksa rängemalt kui teistele lastele.

 

Kuidas olukorda tasakaalustada?

  • Ütle, et nüüd on sinu kord esiistmel istuda/emme süles olla/oma päevast rääkida/kauem üleval olla vms.
  • Luba, et kui mitte praegu, siis teinekord saab teine laps midagi head.
  • Üks vanematest tehku iga lapsega midagi kordamööda: mingu väljas söömas, veekeskusesse, mängigu lauamänge…
  • Anna lastele samaväärseid ülesandeid — koristust ja nõudepesu — ning võrdselt taskuraha.
  • Kui jääd ühe lapse soosimisega vahele, nii et teine seda märkab, tuleb reageerida kohe. Palu andeks, kuid ära teist kohe järgi kiida.
  • Kui üks lastest märgib, et emme armastab väiksemat rohkem, ütle kohe, et see pole tõsi.

(Allikas: Mannerheimi Lastekaitseliit)