Emaks 40ndates? Sugugi mitte hilja!
„Tänapäeva elutempo on nii kiireks läinud ja nõudmised elustandardile kasvanud, et tuleviku esmasünnitaja ongi vist nii umbes neljakümnene. See on periood, mil oskad juba aega maha võtta ja emadust tõeliselt nautida,” sedastab 42aastaselt sünnitanud Kadri Kaerma (47), Keraamikatehase peakunstnik.
Tema pojake on nüüdseks viiene. „See poisipõnn tuli lihtsalt nii õigel ajal, et mingeid kõhklusi mul küll ei olnud,” ütleb Kaerma. Ta lisab, et ka oma isale oli poeg tõeline kingitus.
ASi Äripäev arendusdirektor ja seitsmekuuse poja ema Mari Kõlli (40) sünnitas tavapärasest hiljem olude sunnil:
„Meie peresuurendamise plaanile tõmbas varem mitmeks aastaks kriipsu peale minu seljaprobleem, mis lahenes lõpuks operatsiooniga. Taastusravi võttis päris kaua aega. Õnneks läks kõik kenasti ja nüüd on meie peres väike Mart. Titeootuse ajal tundis mu selg end eriti hästi ja ega praegugi häda ole.”
Peamine mure — terviseriskid
Sageli tuuakse hilises vanuses sünnitajate puhul esile nii ema kui ka lapse terviseriske. Ent kõik sõltub siiski konkreetsest inimesest — mõni on juba nooruses põdur ja teisel pole kuni viljaka ea lõpuni midagi viga.
Ka statistika kinnitab, et terviseriskid, just kromosoomhaiguste osas, on neljakümnestel ja vanematel tõepoolest suuremad.
Samas tehakse kõigile üle 37aastastele sünnitajatele lootevee-uuring, mis võimaldab väärarenguid varases raseduse faasis diagnoosida.
Kadri Kaerma tervis oli kogu raseduse aja korras ja seda kinnitasid ka analüüsid.
„Rasedus möödus kergelt: ujusin, käisin vesiaeroobikas, ratsutasin metsas. Juhtus nii, et käisin kuni viimase päevani tööl. Nii mõnelegi kolleegile oli minu lapsesaamine üldse suur üllatus — lihtsalt ei saadud aru, et ma rase olen,” meenutab kunstnik oma lapseootuse aega.
Mari Kõlli sõnab, et temalgi oli raseduse ajal tervis enam-vähem korras.
„Vaid kehakaal kippus ülearu suurenema ja jalgadel oli turseid. Viimased olid küll ilmselt ka seetõttu, et ma ehk liiga palju ringi traageldasin ja piisavalt ei puhanud.”
Aastatetaguse kogemusega võrreldes tunnistab naine siiski, et nüüd oli last kanda tunduvalt raskem.
„Esimese raseduse ajal, 18 aastat varem, imestasin, miks lapseootel naised üldse sünnituseelset puhkust vajavad,” räägib ta.
”Mina selle järele küll vajadust ei tundnud: ei olnud ma väsinud, sõitsin bussi või rongiga iga paari nädala tagant Tartu ja Tallinna vahet, tegin ülikoolis eksameid ega osanud millegi üle kurta. Kuna ma suure kõhuga linnaliini bussis trügida ei tahtnud, läksin Tartus iga päev jalgsi Maarjamõisast ülikooli peahoonesse loengusse ja õhtul sama teed pidi koju tagasi. See teeb ikka õige mitu kilomeetrit.”
Viimase raseduse lõpu poole ei oleks ta enda sõnul sellist teekonda kindlasti ette võtta suutnud.
„Hindasin pilguga parajaks jalgsikõnni vahemaaks maksimaalselt paarsada meetrit, pikem olnuks juba üle jõu käiv. Arstid ütlevad siiski, et iga rasedus ja sünnitus on ka samal naisel erinev, nii ei saa seega öelda, et see jõuetus tabas mind just vanusest tingituna.”
Sünnitus oli Mari Kõllil seevastu väga kerge.
„Ma ütleks, et kohe tore kogemus oli. Eelkõige muidugi tänu imelisele ämmaemandale Ingrid Kaokülale Fertilitase erahaiglas. Pärast sünnitust mõtlesin küll, et maailmas pole võimsamat ametit kui ämmaemand: milline missioon, milline vastutus ja milline võimalus teha iga päev inimesi, veel enamgi, kogu inimkonda õnnelikumaks.”
Ta proovis sünnitusel ära kõik abivahendid, alates hernekotist ja köie otsas rippumisest kuni sünnitusvanni ja -toolini. Ja mingeid valuvaigisteid polnudki vaja!
Raskused ja rõõm käsikäes
Pole saladus, et pärast neljakümnendat eluaastat hakkab energiahulk vähenema. Selles vanuses jaksavad vaid vähesed nutva imikuga ööde kaupa üleval olla ja järgmisel päeval selge pilguga tööle minna.
Kuid õnnehormoonid endorfiinid, mida ema saab lapsega suhtlemisest, aitavad ka kõige raskematel aegadel jaksata.
Pealegi oskavad just neljakümnendates sünnitanud kõige paremini hinnata, kui palju on titeemade elu võrreldes nõukaajaga lihtsamaks muutunud.
Kaerma tunnistab, et lapse pärast ei jäänud tal küll midagi tegemata.
„Tänapäeval saab ja tohib lapsi igale poole kaasa võtta. Meil vedas ka lapsehoidjaga. Tädi Maia hoolde võisime jätta nii lapsed, loomad kui ka majapidamise ning kõigele lisaks oli ta suurepärane kokk.” Energiapuuduse üle pole Kaerma tegelikult kunagi kurta saanud. Pealegi annab laps seda kunstniku hinnangul juurde, mitte ei võta ära:
„Pigem on nii, et laps nakatab juba hommikul oma optimismiga ja õpetab nägema asju, mida oled juba unustanud.”
Kui potitamine tundubki vahel tüütu tegevus, siis tuli võrdluseks meelde nõukaaeg: „Nüüd on ju kõik nii lihtne ja kättesaadav: pampersid, toit, riided, ravimid… Patt oleks kurta.”
Mari Kõlli sõnul oli tal esimese raseduse ning lapse sünni järel jõudu ja energiat kindlasti rohkem, nüüd on aga jälle tunduvalt enam oskusi ja motivatsiooni.
„Mõlemas vanuses on oma plussid. Noorena on rohkem jõudu, vanemana jälle tarkust,” leiab naine.
Mehed, teised lapsed ja emapalk…
…on kõik osa tervikust. Abikaasad suhtuvad naise hilisemasse emaks saamisse valdavalt positiivselt ja ka vanemad lapsed, kui neid on, tunnevad ennast uue ilmakodaniku sünnis asjaosalistena.
Täpselt selline kogemus on ka Mari Kõlli peres. „Nii nagu mina sain emaks, sai minu abikaasa isaks. Nüüd ongi ta täiskohaga Mardi isa, iga päev ja iga tund oma elust.”
Nende vanem laps on 19aastane. „Nii suure vanusevahe puhul ei ole muidugi rivaalitsemisest ega armukadedusest juttugi — Mardil on suur ja tark õde, kes temaga meeleldi mängib ja teda oskuslikult hoiab. Meie pere tunneb pisipoisist suurt rõõmu.”
Mari usub, et vanemahüvitis, mis kompenseerib emale või isale last hooldades teenimata jäänud tulu, ergutab ka omalt poolt laste sündi.
„Lapsi tahetakse ju ikka, aga selleks peab ka võimalus olema. Mõelge näiteks, mis saab siis, kui väikelapse sissetulekuta ema pensionärist vanem vajab pikaajalist haigla- või hooldusravi? Hooldushaigla kuutasud algavad ju 7000–8000 kroonist! Juba eluasemelaenude tagasimakseteks kulub nii mõnelgi emal sama suur summa. Kust selline raha võtta, kui tööl käia parajasti ei saa?”
Naine toob võrdluse: kui ta ise abiellus ja vanemahüvitist veel ei olnud, asus ta raseduse ajal nobedasti raha koguma, et saaks aasta aega lapsega kodus olles oma esmavajadused katta.
Vanemahüvitisest järgmine samm oleks tema arvates hästitoimiv lastehoiusüsteem. Alla kolmeaastastele peaks leiduma piisavalt sõimekohti — või veel parem, häid hoidjatädisid ja suurematele toredaid lasteaedu.
Vanus on suhteline mõiste
Mari Kõlli väidab, et ei taju kohe kuidagi, et ta oleks mingi asja jaoks juba vana — ükskõik kas sünnitamise või mõne muu töö või tegemise jaoks.
„Kui ma mõne asjaga tegelda ei taha, siis on sellel kindlasti mingi muu põhjus kui vanus,” on naine kindel.
”Näiteks ei meeldi mulle tümpsmuusika, aga ma oleksin ka 20 aastat tagasi võimalusel Mozartit kuulanud. Kindlasti on mul jäänud palju asju tegemata nii esimese kui teise lapse pärast, nii ema kui ka isa, mehe, töö, tervise, halva ilma ja muu tõttu. Mõned asjad jäävadki tegemata. See-eest on aga suur hulk asju, mida olen saanud teha ja teen ka edaspidi. Elus tulebki pidevalt valikuid teha.”
Aeg-ajalt tekib tal küll hirm elust maha jääda, aga eks sedasama koge ka teised lastega kodus olevad emad. See on mööduv ning loomulik nähtus.
„Oleme abikaasaga arutanud, et vanemana oleme last kasvatades valmis oma hobidest palju lihtsamalt loobuma kui noorena. Hulk asju on ju juba järele proovitud ja nii ei tundu, et jääksime millestki ilma. Lapsega sehkendamine pakub positiivseid emotsioone, tegevust ja avastamisrõõmu, mida muidu ei kogekski.”
Mõnikord Mari küll hämmastub, kui keegi kiidab, et küll ta olevat tubli, võttis veel lapse muretsemise ette.
„Ma ei tunne, et oleksin hakkama saanud millegi erilisega. Inimesed saavad ju ikka lapsi ja pea alati on võimalik leida, et liiga noorelt, liiga vanalt, liiga palju või liiga vähe. Minu suguseltsis on küllalt neljakümne eluaasta ümber sünnitajaid olnud: minu ema, vanaema, tädi. Ma usun, et see on loomulik.”
