Tegelikult saab laps väga hästi aru, et issi peab vahepeal kaugel tööl käima. Kindlustunne temas tekkis pärast kahte esimest töölkäimise perioodi — siis laps mõistis, et kõik on hästi — issi tuleb tagasi! Ja sealt edasi oli uue elurütmiga harjumine toimunud. Minul emana on siinkohal väga oluline roll — kui ma ise olen rahulik ja saan kõigega vahepeal hakkama, on lapsel ka turvatunne, et kõik on hästi, pole vaja muretseda. Ja muidugi koos issi ootamine, temaga iga päev suhtlemine — see tagab kindlustunde ja ootamine läheb kiiresti.

Rasked ärasaatmise hetked

Vahelduvate pausidega on mul mees käinud välismaal tööl kuus aastat. Esimestel aastatel olid ärasaatmise hetked minu jaoks katastroof — iga kord, kui taas oli aeg minna, nutsin ma täiesti lohutamatult. Teine kord läks meel härdaks juba eelneval õhtul, niivõrd kurb oli olla. Loomulikult tegin ma mehe jaoks sellega äramineku kordi raskemaks. Mina sellele ei mõelnud — keskendusin ikka endale ja üksijäämisega seotud murele.

Õnneks on aastad mind tugevamaks teinud ja õpetanud endaga hakkama saama. Muidugii ka lapse sünd — enam ei ole aega mõelda kui kurb on olla. Aastate jooksul on tulnud arusaamine, et elu raskused on ainult ületamiseks ja lihtsam on siis, kui elada need enda jaoks võimalikult lihtsaks.

Kõige raskem on eemalolijal

Mina ei ole kunagi mehe kallal virisenud ega talle etteheiteid teinud, meie elukorraldust teiste peredega võrdlenud. Loomulikult ma igatsen seda päeva, mil ta teataks, et läheb Soome viimast korda….päris viimast korda! Ja hakkab siis tööl käima kodu lähedal, tuleb igal õhtul koju. Ma olen kindel, et see päev ükskord ka tuleb!

Senikaua pean mehe äraoleku ajal ise hakkama saama — lapse ja majapidamisega. Ja millegipärast on just nii, et kui mees ära sõidab, kodus midagi kohe ka juhtub. Eks tänaseks on neid asju väheks jäänud, millega ma pole pidanud silmitsi seisma. Ma tean, et mehed muretsevad ennast eemaloleku ajal naiste pärast halliks. Tegelikult me tuleme kõigega väga hästi toime, meil ei jää muud üle!

Kuigi naisterahvana saab mul koduste probleemide keskel tihtipeale mõistus otsa enne kui lahenduseni jõuan, ei kaalu igapäevased mured üle seda raskust, mida kannab mees eemal olles. Ma lihtsalt pean hakkama saama, olema kannatlik ja toetav, sest kõige raskem on tegelikult mehel! Pakkida kokku oma asjad ja minna kolmeks nädalaks pere ja kodu juurest eemale. Kuhugi, kus tal ei ole oma kodu tunnet, vaid koht, kus ööbida ja aeg ära olla, meestekarja keskel. Mina saan jääda lapsega koju. Meie oleme oma keskkonnas, oma toimetuste ja rutiiniga.

Ma ei ole kunagi arvanud, et meestel on ükskõik, et nad peavad kodust eemal tööl käima. Aga ma ei osanud sellele raskustundele, mis neid tegelikult eemal olles saadab, kunagi mõelda. Kuni mu mees ühel õhtul minu ja lapsega Skype´is rääkides ütles, et ta lõpetab tänaseks kõne ära. Kirjutasin siis, et miks nii järsku ja järgnev vastus tõi mulle selguse ja mõistmise: „Ma lihtsalt ei suuda teid vaadata, niivõrd kurb hakkab. Ma tahan ju ka teie juures olla!”. See lause tegi mulle selgeks, mida tunneb mees, kes peab kodust eemal olema.

Naised, meie saame olla oma kodus, meie saame olla koos lastega! Meie peame olema toetavad ja mitte vinguma, et üksi peame hakkama saama.