“Emme, osta mulle koer!“ — kuidas selle sooviga toime tulla ja kuidas lapsele ära öelda?

 (5)
“Emme, osta mulle koer!“ — kuidas selle sooviga toime tulla ja kuidas lapsele ära öelda?
Foto: Amy Treasure/Unsplash

Kas lemmikloom peres on rõõm või täiendav koormus? Kas tema abil saab lapsele õpetada vastutustunnet ja iseseisvust?

Kes otsustab?

Vahel tuleb otsus endale loom võtta mõne sekundi jooksul Näiteks jagab vanatädi turul kassipoegi.

Sagedamini on otsustamine siiski keeruline ning enne looma koju toomist eelneb pikk ja põhjalik ettevalmistus. Olukord on keerulisem, kui initsiaatoriks on laps, kellele on raske vastu seista. Ühelt poolt on koer või kass rõõmus, positiivsete emotsioonidega sündmus, teisalt — kulutused, hammaste ja küünte jäljed seintel ja mööblil, karvad igal pool ning käigud loomaarsti juurde. Peamine küsimus on aga, kas ollakse hetkel valmis looma eest vastutama.

Lemmikloom täiskasvanutele

Laialt on levinud arvamus, et võttes kodulooma perre, õpetatakse lapsele vastutustunnet. Selleks püstitatakse lapse ette meeletu tingimus: ta võtab enda peale kõik loomaga seotud toimetused. Kõige huvitavam on fakt, et kui laps tõotab iseseisvalt looma eest hoolitseda, siis ta ei kavalda, vaid usub siiralt, et saab sellega hakkama ilma vanemate abita.

Vahel just need lubadused julgustavadki looma koju tooma. Milles siis probleem? Las laps hoolitseb tema eest ning arendab endas vastutustunnet. Ent sellise ettevõtmise edu sõltub paljudest faktoritest, sealhulgas ka lapse vanusest ning hoolitsuse keerukusest.

Seotud lood:

Vanemad alustavad ilmselt sellest, et seletavad, kuidas looma õigesti toita, kuidas tema järel koristada jms. Näib, et lihtsad ja arusaadavad asjad, ometi „unustavad“ lapsed mõne aja pärast kokkulepped. Entusiasm kustub, vanemad on rahulolematud ning peres algavad konfliktid. Vastu tahtmist asuvad vanemad sekkuma looma eest hoolitsemisse. Kannatavad kõik — laps ja vanemad ning lõpuks ka lemmikloom ise.

Mis siis valesti läks?

Lapsed ei saa veel täiesti aru, mis asi on vastutus. Vahel näib meile, et 5-aastane võib rahulikult kassi sööta ja tema järel koristada. Samas on vastutus see, mida me õpime pikkade aastate jooksul, kui mitte kogu elu. Ning ei tasu arvestada sellega, et lapsel jagub teadlikkust lemmikloomaga iseseisvalt toime tulla.

Lõplik otsustamine peab jääma siiski täiskasvanutele.

Kui ei ole esialgu võimalik

Vanemad teavad vahel, et mitmesugustel põhjustel ei ole hetkel parim aeg lemmiklooma muretsemiseks. Kuidas seda siis lapsele seletada?

Loe veel

  • Ei tohi valetada. Kui näiteks selgub, et emal ei olnudki kassiallergiat, saab laps sellest varem või hiljem teada. Tagajärjed võivad olla nutused, sest ta kaotab usalduse.
  • Ei tohi ignoreerida. Laps palub looma, ent vanemad käituvad nii, nagu ei kuulekski teda või siis ei pea vajalikuks sellest rääkidagi. Laps tunnetab seejuures, et ei tähenda vanematele midagi ning tema soovid ei väärigi tähelepanu. Ettevaatust! Sellistest hetkedest pannakse kokku inimese enesehinnang!
  • Ära nõua liiga palju. Vahel on lapsed nõus oma eesmärgi saavutamiseks vägagi palju lubama. Lubavad nõusid pesta, hästi õppida ning alati vanemate sõna kuulata… Samas ei tasu nõustuda selliste lubadustega. Pole ju midagi häbiväärset ega kohutavat selles, kui vahel ei õnnestu lubadusi täita. Negatiivne reaktsioon vanemate poolt mõjub halvasti omavahelistele suhetele aga ka lapse suhtumisele lemmiklooma.
  • Ära ähvarda. „Jah, luban sul koera võtta, kui sa aga ei hakka tema eest hoolitsema, anname ta tagasi või paneme magama.“ Võib ju arvata, et sellised ranged tingimused aitavad kaasa lubaduste täitmisele, ometi pole see nii. Hirm pole just parim vahend laste kasvatamisel. Kui aga ähvardus saab teoks, võib kindel olla, et laps saab raske trauma.
  • Ära paku vahetust. Ära paku lapsele kassi asemel koera või lille. Võib ju muudki veel pakkuda. Ent sellest ei ole kasu. Vaevalt et laps suudab lillega saavutada samasuguse emotsionaalse läheduse kui kassiga.

Kuidas ära öelda?

  • Rääkida. Kui on selge, et hetkel ei saa looma koju võtta, ent laps palub nii tungivalt, püüa talle siiski oma seisukohta selgitada. Vahel on endalgi raske aru saada, miks siis mitte. Vanemal tuleb oma seisukoht lapsele arusaadavas keeles selgeks teha. Samas peab mõistma, millised tunded valdavad last pärast seda, kui talle öeldakse, miks ei saa hetkel looma võtta.
  • Rääkida ka oma tunnetest. Vanemad peavad lapsele rääkima, mida nad ise tunnevad, kui keelduvad looma võtmast. Nii ei arva laps, et nad on lihtsalt julmad.
  • Esitada küsimusi. Ei tasu kohemaid keelduda. Tuleks välja uurida lapse motiivid. Äkki on koera saanud keegi lapse klassikaaslastest? Võibolla tahab laps sel moel vanematele midagi olulist teatada? Näiteks, et tal jääb puudu soojusest ja hoolitsusest? Või tahab ta selliselt mingit talle olulist probleemi lahendada?

Allikas: Domašni Otšag, juuli, 2018

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare