Enamik lugejaist viskaks oma geist lapse kodust välja
Kuigi eilsele üleskutsele vastanute seas oli palju neid, kes ei leidnud omasooiharuses midagi taunimisväärset, jäid kommentaariumis siiski peale nende hääled, kes oma geist lapsega suhted igaveseks katkestaksid.
Vihaseid ja solvavaid kommentaare me kokkuvõttes ei avalda, sest need olid kõik üsna ühetaolised, lühikesed ja väga konkreetsed. Ning kahjuks oli neid rohkem kui toetavaid sõnavõtte. Peamiselt lubati endale peldiku taga kuul pähe lasta, laps hullumajja pista, talle mõistus pähe peksta, asjad ukse taha tõsta ja lukud ära vahetada ning lapse olemasolu mälust igaveseks kustutada.
Toome välja hoopis nende arvamused, kes on valmis oma last tingimusteta armastama ja toetama.
Mmyrzik — Ootasin seda küsimust juba paar kuud. Mitte ei tulnud. Kuna tegu on naiste leheküljega, ei tea kas sobib vastata. Aga siiski. Kindlasti toetaks oma last. Olenemaa sellest, et pean omasooiharust seksuaalhälbeks. Veri on paksem kui vesi. Kas see muudaks minu suhtumist suures plaanis, ei tea. Sellele küsimusele spekuleerivat vastust anda ei saa. Seega on kogu selline küsimuse asetus rumalus. Võiks ju ka küsida, mis tunne sul oleks, kui sa oleksid teisest soost? Ajuvaba, kas pole?
Mari — Alguses oleks õnnetu, aga küll ära harjuksin. Laps on ikka laps. Kui siis oma ainsa lapse(d) ka eemale peletaks tema/nende seksuaalse orientatsiooni(de) pärast, sureksin ju üksinda ja kurvalt. Ei tasu sellise asja pärast perekonda lõhkuda, isegi kui ise kõike 100% ei mõista.
Ehk oleks algul ka harjumatu kui toodaks oma armastatu ka veel tutvumiseks, aga kõigega tuleb harjuda. Emad peavad oma lapsi armastama ükskõik, mis ka ei juhtuks — ise nad ju nendest täiskasvanud on kasvatanud ja kui kasvatus on hea, ei tule perest kindlasti roimareid ja petiseid (va ehk vaimse puude või haiguse korral). Ainus, mis geiks olemise juures mulle tähtis on, on see, et laps oleks ise õnnelik. Samuti loodaks siiski lapselapsi ka saada. Lesbide puhul on see muidugi lihtsam, aga geid saavad ju adopteerida.
Kunagi mõtlesin ka ise väga teisiti selle teema peale ning mul on selle pärast häbi. Minu mõtlemine muutus, kui kohtasin ise tüdrukut, kelle vend oli avalikult gei. Ja küsisin siis et mis tunne tal on ja hakkasin mõistma, et see on midagi, mida keegi muuta ei saa ja selle pärast vimma kanda oleks viimane lollus. Samuti ei muutu ju inimene ise. Seega: ela, lase teistel elada ja ole õnnelik, kurbust leiab siin maapealses elus ka siis piisavalt, kui seda ise otsima ei lähe.
Joonatanr — Ühesõnaga enamik inimesi on pigem valmis tegema oma lihase lapse elu õnnetuks või ta sootuks hülgama, selle asemel et isegi kaaluda enda maailmavaate muutmist. Kurb hakkab lausa, et enda võsukestest nii vähe hoolite.
Psühholoogid ütlevad selle peale üsnagi ühtselt, et tegu pole psüühilise haigusega. See konsensus saavutati tegelikult juba oma viiskümmend aastat tagasi. Loomulikult on hunnikute viisi igasuguseid võltsitud või ostetud teaduskraadidega tegelasi, kes sellel teemal jama ajavad.
Kuulge, aga selline asi, et tehke katse, äkki teil on mõni psühholoogist tuttav, tegu ometigi oma ala spetsialistiga, keda ei peaks mõjutama ka mingisugune “homopropaganda”. Psühholoog ometigi mõistab propaganda mehhanisme ning mõju inimese peal. Minge uurige talt, et kas ja kuidas tema arvates saab homoseksuaalsust ravida ja mida tema sellest arvab.
Muuseas, mis te teeksite, kui teie laps oleks näiteks punapea? See kah ju hälve ning seega ebanormaalne. Ainult 4% eurooplastest on punaste juustega.
sell34 — Kuna mul on tütar, siis saaks ta olla lesbi. Soovitaksin tal siis teha elus seda, mida tegi üks tema lasteaiakaaslase ema, kes oli samuti lesbi. Too otsis välja ühe mehe, kel veel lapsi polnud. Ta tegi tollele ettepaneku koos laps saada ja nii nad tegidki. Kokku muidugi ei kolitud, aga lapsel olid isa ja ema kes said teineteisega läbi, vanavanemad olid ka väga õnnelikud. Nimelt on see lahendus parem, kui et üldse ei mingeid lapsi-lapselapsi. Kompromiss niiöelda. Muud elu-olu talle ette ei kirjutaks.
