“Minu isa ja ema olid Pelgulinna gümnaasiumis klassiõde ja klassivend,” avaldas Jehe. “Tuletage nüüd meelde neid paare, kes olid klassiõde ja klassivend ning kes abiellusid — kuidas neil läinud on? Mu isa oli oma kursusel selline tegija ja ema laulis solistina kooli bändis ning need kaks siis hakkasid käima. Nad elasid juba viimases klassis koos ja hakkasid seejärel koos pereelu katsetama ning olid 18-19aastased, kui mina sündisin. Loomulikult neil see väga hästi välja ei tulnud, sest minu esimesed mälestused neist on sellised, kuidas nad tõstsid häält üksteise peale. Lõpuks läksid nad lahku ja mõnes mõttes õnneks, sest ma ei pidanud seda üksteise peale karjumist läbi uste kuulama. Ilmselt sellest ajast peale on mul selline programm, et ma pean midagi teistmoodi tegema.”

Ville usub, et toimivate lähisuhete loomisel on eriti oluline see, et kui ollakse veel noored, saadaks aru, mida tehakse — kas korjatakse kogemusi, nauditakse lihtsalt mingit inimest või luuakse peret. “Kui õnnestub seda teha teadlikult, siis on võib-olla võimalik vältida ka neid olukordi nagu minu vanematel,” möönab ta.

Seminar “Mehe sügavam tõde” on järg möödunud aastal aset leidnud üliedukale meestele suunatud avalikule arutelule, kuhu on kutsutud esinama vaid mehed, kes julgevad olla avatud ja ausad iseenda tõdedega, mis on saavutatud läbi isiklikult kogetud rõõmude ja valude. Mehed, kes seminaril sõna saavad, julgevad sadade naiste ees olla nemad ise ning võtta vastutuse oma tunnete eest. Nad räägivad oma rollidest abikaasade, isade ja poegadena ning kindlasti ei ole nende eesmärk kedagi otseselt õpetada.