Millal tulid sina “kapist välja”?

Olin siis 17-aastane. Esialgu rääkisin emale, sest emaga ma elasin koos. Mu ema ja isa on lahutatud. Ma tegelikult ei plaaninud seda pikalt ette. Kuna me ei elanud Tallinnas, hakkasin üha tihedamini pealinnas käima. Ema lõpuks uuris, et mida ma seal kogu aeg teen. Siis tunnistasingi talle, et mul on Tallinnas poiss-sõber. Ma ei arvanud, et see talle nii suure üllatusena tuleb.

Mida ema siis ütles?

Ta hakkas kõigepealt nutma ja küsis, mida ta valesti teinud on. Lõpuks tänas mind, et ma temaga aus olin ja me saime sellest siiski üle. Natuke häiris see, et mu ema viis mu psühholoogi juurde. Aga tegelikult, ega mul ka rääkimise vastu midagi ei olnud.

Kas sa kartsid, et su ema viskab su näiteks kodust välja?

Ei, seda hirmu ei olnud mul üldse. Ma isegi ei tulnud selle peale, et keegi oma lapse sellisel põhjusel tänavale ajaks.

Kuidas suhted emaga nüüd on?

Praegu on kõik väga hästi! See peakski noortele näitama, et isegi kui ema alguses on šokeeritud või veidike traumeeritud, siis see ei tähenda seda, et ta sind natukese aja pärast mõistma ei hakkaks. Praegu saan emaga vabalt rääkida oma suhteprobleemidest ja ta sai ka mu endise poisiga väga hästi läbi!

Aga kuidas teistele sugulastele teada andsid?

Isa ja vanaema ja osad sugulased veel nägid telekast. Ma tegin nimelt video, kus rääkisin sellest, kuidas vanematele kapist välja tulla. Sellest sai meedia teada ja nõnda tegid ka uudised minuga videoloo. Seda mu isa nägigi.

Kuidas ta sellesse suhtus?

Ta oli alguses päris vihane. Ütles, et ma häbistan teda ta sõprade ees. Enam me sellel teemal rääkinud ei ole. Me suhtleme ainult teemadel, mis meid tülli ei aja.

Kuidas vanaema olukorda suhtus?

Ma arvan, et nagu iga vana inimene. Ta üritab siiski mõista ja aru saada, kuid iga kord räägib ta mulle, et ma võiks endale ikka neiu leida. Samas ma ei pane seda pahaks. Las ta siis arvab, et see on faas. Läbi saame me ikkagi väga hästi!