Haiget ja surevat vanaisa ei taha keegi
Kui siiani oli vanaisa maja koht, kus terve pere ikka ikka vähemalt kord aastas jaanipäeviti kokku sai, siis nüüd on vanainimene seal täiesti üksi. Minu ema elab juba viimased kaks aastat Soomes, käib kodumaal nii nagu jumal juhatab ning äärmisel juhul põikab kiiruga ka isa juurest läbi. Harvad ei ole need korrad, kus sinna ei jõutagi.
Ema puikleb kõrvale: ma pole ju ometigi medõde!
Nüüd, mil taadi tervis iga päevaga järjest halveneb, ütleb ema, et tema ei ole ometi medõde ega hooldaja ning ta ei kavatse oma elu surija eest hoolitsemise tõttu seisma panna. Pangu ma isa vanadekodusse, nii on ju vanainimesel endal ka lõbusam. No seda lõbu ma ei sooviks ma oma vaenlasele ka mitte ja päris kindlasti ei ole vanaisa sellega iial nõus. Pealegi ei suudaks ma seda endale iial lubada. Just nimelt mina, sest emalt „oma elu elamise” kõrvalt toetust ei loodagi saada ning minu vend näib samuti arvavat, et tegemist on vaid minu vanaisaga. Taadi pensionist vanadekodu jaoks ei jätku ning oma pere kõrvalt ma nii palju kõrvale näpistada ei suudaks.
Aga mis siis ikkagi teha? Pärast korduvaid terviserikkeid ja haiglas veedetud nädalaid, on vanaisa küll oma kodus, kuid kaua see niimoodi jätkuda ei saa. Katsun nüüd ikka vähemalt korra nädalas maale sõita ja vaadata, kuidas tal seal läheb. Viimane kord avastasin, et ta oli püüdnud endale süüa teha ning makaronid pakist otse pannile valanud. Elementaarset puhtust on samuti temalt juba võimatu nõuda. Ma ei taha enda hingele sugugi seda, et vanainimene nälga või toidumürgitusse sureks, kuid lahendust ei leia ka kuskilt. Katsun talle viia toiduaineid, mis ei vaja erilist lisatöötlemist ning teen alati ise sooja söögi valmis, kuid sellest kõigest ju ei piisa.
Varem oli ta meie kõigi vanaisa, haigena aga ainult minu sugulane
Alati oleks ju võimalus vanainimene enda juurde võtta, kuid millise hinnaga? Elame mehe ja pojaga paneelmaja kolmetoalises korteris, kardan, et sureva mehe koju toomine määramata ajaks mõjuks minu pereelule küllaltki hävitavalt. Mul on juba praegu keeruline oma kuueaastasele selgitada, miks vanavanaisa teda vahel Erki asemel Juhaniks kutsub, mis on tegelikult minu venna nimi. Õnneks on Juhanil tore abikaasa, kes teda vähemalt korra kuus sunnib samuti vanaisa vaatama minema, kuid sellest ei ole mulle sugugi abi. Sellise panuse juures ei ole ilmselt kuidagi mõeldav, et nemad haige taadi enda juurde võtaksid.
Vahel lihtsalt tunnen, kuidas mured üle pea kokku löövad. Miks varem oli meil kõigil ühine vanaisa ja pereliige, kuid nüüd, mil ta ilmselgelt enam ise endaga toime ei tule, on tegemist vaid minu sugulasega? See ei ole lihtsalt õiglane! Tal on küll täiesti selgeid hetki, mil tundub, et tegemist on veel täiesti eluterve- ja jõulise inimesega, kuid siis… Mina ei ole ju samuti valmistunud selleks, et pean õppima vanainimest pesema, tema mähkmeid vahetama, talle korduvalt selgitama, kes keegi on ning jälgima, et ta söönuks saaks ning endale kuidagi viga ei teeks. Seda kõike on oma töö- ja peremurede kõrvalt liiga palju. Ma tõesti ei tea enam, mida teha. Panna ülejäänud pereliikmed lihtsalt valiku ette või ikka ise edasi rabeleda? Ei taha ju suurt tüli ka üles keerutada, kuid niimoodi ka enam ei jaksa.
