Inimlik kool, kus koolistressi ei ole
Kahjuks määrab väga palju raha ning nii meil hoopis suletakse väikseid külakoole ning olemasolevailt väikekoolidelt kiputakse ruume ära võtma.
Vabakool ei tähenda vabakasvatust
Tartus Ploomi tänaval asuva Waldorfgümnaasiumi direktor Meelis Sügis pole oma kooli olemuse ega tuleviku teemadel eriti avalikku sõna öelnud. Tõde on aga see, et 17aastase tegevusega kooli lõpetajad pääsevad praegu edukalt nii gümnaasiumi kui ka kõrgkooli ning on iseseisvas elus kohati märgatavalt hakkama saavamad kui tavakoolide viiemehed.
Waldorf-vilistlastel on, muide, oluliselt parem tervis, kuna nende „oaas” kaitseb neid asjatu stressi eest ja nad teavad selgemalt, kelleks tahavad saada.
Selle kooli õpetajad on aastaid suuremates ja vähemates ringides selgitanud: vabakool ei tähenda vabakasvatust ega kaost, vaid noorte inimeste eakohast kohtlemist ja tervikliku isiksuse arendamist. Paraku kinnistub positiivne ühiskondlikus teadvuses visamalt kui mõni juhuslik ämber — kõrgkoolid ja Eesti vaimueliit on saanud waldorfist tubli ja arvukat lisa, aga ikka on meeles, et kunagi eelmisel sajandil ei valmistatud lapsi tasemetöödeks ette…
„Meie kooli peetakse ekslikult mingiks veidrike kooliks, abiratastega asutuseks,” nendivad õpetajad. Direktor usub aga sõna isetoimivasse jõusse: „Kui laps jääb suures koolis rataste vahele, tuuakse ta sageli just siia „päästmisele” — iga ree peale tagasi aidatud lapse juhtum aga levitab positiivset renomeed. Meie oma lapsed, kes ka siin õpivad, on oma kergejõustikutrennide ja huviringide kaaslaste seas vägagi tegijad ning nende sõbrad kibelevad ka siia kooli.”
Hinded ei tee meest
„Eestis kipub riiklik eksamikomisjon olema lagi ja absoluut, ent tegelikult ei ennusta ka tavakoolide õpilaste keskmine hinne nende hakkamasaamist elus,” nendib õpetaja Lena Jaago.
Ta tutvustab waldorf-mõtteviisi sellel teemal: „Edu ametialal ja eneseleidmises pole kooliaegse keskmise hindega pea üldse seotud. Keskmist hinnet langetab tõsiasi, et inimene pole enamasti igas suunas andekas — õppekavas on tulevase humanitaarlase seisukohast palju tarbetuid reaalaineid ja vastupidi. Haritud inimesel peab olema kõigest ülevaade ja üldine baas, ent väga häid hindeid ta endale võõras sfääris saama ei pea. Kui hinnetega ei sunnita ja ei suruta, ei ähvardata ega hirmutata, ei lähe kaduma inimese tegelikud eeldused, unistused ja isikupära.”
Pole saladus, et meie lapsed põevad koolistressi. Ja see algab ikka varem ja varem. Juba lasteaiaõpetajad kurdavad, et ametnike poolt „alla” saadetud programmidest kinni pidamine ei jäta lastele enam mänguaega. Lapsed hakkavad liigsele õppimisele vastu, kui puhata ja mängida ei saa — ning kasvataja peab paratamatult lapsevanemale kurtma, et laps ei kuula sõna ega püsi paigal.
„Meid tabab sünnist saadik meeletu infotulv,” hindavad Jaago ja Sügis. „Tavatseme vastata küsimusele, mida teevad waldorfkooli algklasside lapsed teisiti kui suurkoolide omad, et meie siin seedime. Meeletu info, mille lasteaedade hullud programmid on suisa seniiti ajanud, meenutab rootsi lauda. Kui aga sulgeda inimene pilgeni rootsi lauaga kinnisesse ruumi ja sundida teda läbisegi kõike sööma-sööma-sööma, tuleb kõhuvalu ja raske haigus. Sama on teadmistega — tuleb vahepeal seedida ka!”
Õpetajad meenutavad, et vanasti ju mindi tegelikult selleks kooli, et õppida lugema-kirjutama-arvutama. Nüüd nõutakse, et maimuke sünnib ja kõnnib — muidu jääb edurongist maha. Lapsepõlve ära võtmine annab aga kahjuks tagajärgi, mitte tulemusi.
„Ahastusse ja enesekaitsesse surutud noor inimene võtab selle, mis temalt rööviti, teismeliseeas jõuga tagasi,” on pedagoogid kogenud. „Kui füüsiline jõud käib üle, aga vaimne jõud on katki tehtud, muutuvad lapsepõlveta noorte käes näiteks autod ohtlikeks mänguasjadeks. Meelemürkidega omakorda püütakse ju tegelikult tekitada paradiisliku muinasmaa illusiooni — kunstlikult tekitada kaifi, mida oleks pakkunud õnnelik lapsepõlv.”
Waldorfi rahvas on täheldanud, et tegeliku lapsepõlveta jäänud inimesed pikendavad pseudolapsepõlve läbi elu. Mitte loova lapsemeelsuse, vaid ebaküpsuse, täiskasvanuks saamatuse mõttes. Mis annab tunda ka ähmases ja kobavas kutsevalikus.
Elus ja eluline
Waldorfkooli põhikirjas korduvad soojad ja julgustavad mõisted. Tegevuslik. Kunstiline. Intellektuaalne. Loov. Eakohane. Tegelikkusega suhestatud. Emotsionaalne. Eetiline. Elulisi harjumusi kinnistav. Üldistusvõimeni juhatav. Individuaalne.
Skeptikutele vaatamata on selline mõtteviis alternatiivina suurkoolidele ju igati teretulnud. Seetõttu oleks eriliselt kahju, kui need vähesedki Eesti waldorfkoolid rahateerulli alla jääksid.
Kuid just selline saatus võib ähvardada Tartu kooli, mille ruumesse linn parema meelega lasteaia sisustaks. Paarsada lapsevanemat, kelle oma ühendusele linnalt ruume rentiv kool faktiliselt on, ei kuulu paraku raharahva hulka ega suuda üks-kaks-kolm ka uut koolimaja püsti lüüa.
Nii loodavadki nii lapsed, vanemad kui õpetajad, et asjalugu siiski positiivse lahendi saab. Sest on ju praegune, Tartu aedlinnas asuv kool täpselt õige suurusega, kodune ning suurepäraseid tulemusi andev. Seal on rahul nii lapsed kui ka õpetajad. Sest kool on olemuslikult üks neid inimlikkuse reservaate ja jätkusuutlikkuse oaase, mille sarnaseks peaks muutuma kogu ühiskond.
Tagasi ree peale!
Laps ei pruugi olla mingi veidrik ega udupea, et massis katki minna. Väga suures klassis pole ka parimal õpetajal võimalik keskenduda iga lapse vajadustele, eeldustele ja eripäradele. Seda enam, et tavakoolis aina plõksitakse ühelt õppeainelt teisele, joostakse ühest ainekabinetist, ühe õpetaja mõjuväljast teise. Lõpuks aitab popitamine ja põgenemine, mis õpetab valetama. Koolis. Kodus. Ning krooniliselt haiget saanud enesehinnang ajab pidevasse kaitsesse.
Kui mu vanem tütar oli 7. klassiga poole peale jõudnud, oli selge, et me keegi ei kannata enam välja. Neiu õppis luiskama ja varjama, me ei teadnud, kui palju tüdruk enam üldse koolis käib ja mis õppeainetes kõige kehvem seis valitseb. Mullu jõuluajal saabus selge teadmine: murdeeas piiga tuleb „Kanni kõik!”-mentaliteediga klassist kiiremas korras ära waldorfkooli viia!
Mu sisetunne rääkis tõtt: üleminek waldorfkooli tõi totaalse kergenduse. Eks alguses tõi igatsus vana kooli sõprade järele ikka pisara silma, aga loomulikul kombel sõbrunes tütar ükshaaval uute klassiõdedega. Ja sai „ree peale” tagasi palju sujuvamalt, kui kartsime. Ta avastas kergendusega, et uues koolis ei jagata hinnanguid, ei hirmutata, ei mõisteta hukka. Ei joosta mööda maja ega lülituta ümber ainelt ainele. Lüngad täitusid uskumatult kiiresti ja koos sellega nägin oma lapse toibumist ning elurõõmu taastumist.
Tänaseks on tütar otsustanud, et jätkab samas Ploomi tänavas ka gümnaasiumiga. Lisaks kibeleb ka noorem õde kombinaatkoolist ära. Praegu viieaastase väikevenna tahame nagunii kohe esimesest klassist waldorfkooli panna.
Mis on waldorfpedagoogika?
Waldorfpedagoogika aluseks on austria-saksa teadlase Rudolf Steineri arendatud inimeseõpetus, antroposoofia, mis vabas tõlkes tähendab inimese terviklikku teadmist iseendast. Esimene taoline kool oli 1919. aastal loodud Stuttgardi vaba waldorfkool. Kool asus Waldorf-Astoria sigaretivabriku omanikult saadud ruumes.
Nii tähistavad mõisted waldorf- ja steinerpedagoogika tegelikult üht ja sama suunda, üks mõiste viitab vaid esimese kooli asukohale, teine suuna algatajale.
Waldorfkooli õppekavas on tasakaal akadeemiliste, kunstiliste ja tegevuslike õppeainete vahel ehk teisisõnu arendatakse nii pead, südant kui ka keha. Kunsti ja paljude tegevuste kaudu on õppimine ajendatud seesmisest motiveeritusest, ilma et õppimissoovi peaks testidega ergutama.
Erinev on ka akadeemiliste õppeainete esitusviis: õppekava on üles ehitatud kasvava spiraalina. See tähendab, et õppeained läbivad kogu 12aastast koolitsüklit teatavas rütmis.
Algklassides tutvutakse ainega, keskastmes kogetakse ainesisu ning ülaastmes kristalliseeritakse kogemuste põhjal idee. Kogu kooliaja jooksul läbib ehe õppeprotsess kolm staadiumi — õppimine tunde, tunnetuse ja idee kaudu.
Õpetajate ettevalmistus käib waldorfpedagoogika seminarides üle maailma.
Eestis loodi esimesed waldorfkoolid 1990. aastal — Rosmal Põlvamaal, Tartus ja Nõmmel. Praegu on Eestis viis waldorfkooli, kuus waldorflasteaeda ja üks ravipedagoogiline kool. Samuti tegutseb õpetajate seminar ja kaks õpetajate ravipedagoogilist seminari.
Kuidas seal õpitakse?
Päev algab põhitunniga — see on paaristund, mille jooksul tegeldakse ühe õppeainega mitme nädala (perioodi) jooksul. Põhitunni jooksul on õpetajal aega minna ainega sügavuti ja käsitleda seda seoses maalimise, draama, luule, voolimise või muu kunstilise tegevusega. Iga laps kujundab aine kohta oma põhjaliku aineraamatu (vihiku).
Need õppeained, mis vajavad pidevat harjutamist lühemates tundides (võõrkeeled, muusika jt), toimuvad pärast põhitundi. Peatunni ja ainetundide vahel on kooskõla ning ka kunstiained või käsitöö ei muutu kunagi tähtsusetuks lisandiks, vaid kõigil õppeainetel on oluline koht terviklikus hariduses.
Haridusminister Tõnis Lukas: „Hindan waldorfpedagoogika viljelejaid väga! Esiteks tean neid kui missioonitundega õpetajaid. See ei ole suusoojaks öeldud, näiteks Meelis ja Kadri Sügise ja Tiiu Bläsi-Käo tegevust olen päris pikalt jälginud — peamiselt muidugi distantsilt, sest mu oma lapsed pole Tartu Waldorfkoolis käinud.
Ma ei jaga tihti levinud tõrksat suhtumist erakooli kui niisugusse. Eestis ei ole erakoolid tegelikult ju ära teeninud nende avalikku pidamist rohkem „tõusikute võsukeste koolideks”. Sellisesse kooli viib lapse ikka enamasti vanemate huvi oma lapse käekäigu vastu — et ta ei upuks anonüümsusse ja et temas arendataks või isegi sünnitataks loomingulisust.”
