Isa-ema tegid minust koduabilise
Varsti pidin üksi kogu aiamaa ära rohima, maja koristama ja üldse terve majapidamise eest vastutust kandma. Kui oli midagi lohakalt tehtud või olin millegi ära unustanud, sain karistada.
Aga mineviku jätaksin vahele ja räägiks viimase kolme aasta sündmustest. Kui ma sain viisteist, sündis meie perre veel üks liige. Teadsin kohe, et mu elu muutub keerulisemaks — ja mul oli õigus, sest minust saigi peamine beebi eest hoolitseja. Põhimõtteliselt olingi talle ema eest!
Näiteks pidin samal ajal, kui teised rahulikult köögis laua taga sõid, olema pisikesega teises toas ja teda söötma ning ta eest hoolt kandma. Kui aga mina lõpuks kööki jõudsin, oli söök otsas või maha jahtunud. Loobusin söögist ja hakkasin nõusid pesema…
Kuna ema käib Tallinnas tööl, siis läksin ka mina pealinna edasi õppima ja tööle. Elu muutus kergemaks, aga pean igal nädalavahetusel kodus käima ning mul on seal topelt tegemist. Talvel peab maal ju ka ahju kütma — ja jällegi olen mina see, kes peab nädala varud valmis tassima nii pliidile kui ahjule…
Hetkel on kasuisal puhkus ja ta on koos pisikesega meil linnas külas. Minu jaoks on see raske olukord — olin juba kergema eluga harjunud. Muidu oli nii, et tegin kodus ära kõik mis vaja ja siis sain sõpradega välja minna — aga kuna tema on siin, ei saa ma nii teha. Kui ma välja küsin, siis kasuisa ütleb, et ma ei lähe kuhugi, kuna toad ei ole korras — kuigi tegelikult nad ON korras! Talle vastu hakata on mõttetu. Ma tean tagajärgi ja ma ei jaksa enam probleeme juurde tekitada.
Näiteks võin tuua paari päeva taguse juhtumi. Tegin söögi valmis, pärast seda keskendusin raamatu lugemisele. Hiljem, kui sööma läksin, arenes minu ja kasuisa vahel umbes selline vestlus:
“Kas sa oled meil siin mingi preili, et sind peab kümme korda sööma kutsuma?”
“Ei! Ma jäin lihtsalt raamatut lugema.”
“Raamatut? Aga vot — kuna õigel ajal ei osanud sööma tulla, siis jääd üldse ilma!”
Sellise jutu peale keerasin ma selja, panin taldriku kappi tagasi ning hakkasin lauda koristama ja nõusid pesema.
Vahepeal kobises kasuisa veel midagi ning kui ma end kaitsma hakkasin, kostis tema suust:
“Ära haugu mulle vastu!”
Igatahes olen mina see, kes peab kõik kodused toimetused ära tegema. Isegi sõpradele külla minnes tahaksin kraanikausist mustad nõud ära pesta, sest mul on see juba sisse harjunud. Ma ei suuda ilma tegevuseta olla. Sõbrad küsivad kogu aeg: “Sa oled nagu meeleheitel koduperenaine. Kuidas sa küll jõuad?!”
