Ka minuga juhtus nõnda, et armastus sai otsa ja tuli edasi liikuda, kolisin teise linna. Meil jäi mehega kokkulepe, et laps jääb mehe juurde, kuna poja sõbrad on sealkandis, ta saab elada majas, mitte korteris ja maal koolis käia on ju veidi muretum kui suures linnas. Alguses näis kõik klappivat, aga kui eksmees otsustas Norrasse leiba teenima minna, pidi meie laps vanavanemate hoole alla minema. Olgu öeldud, et õnneks on vanaema-isa superlahedad inimesed  ja laps on kui inglite tiiva all. Aga oma isa on ju ka vaja!

Kalle ei käinud varem eriti tihti Norrast kodus ja meie laps Karl elas suurema osa ajast vanavanematega. Kui tema ellu sigines uus naine, koduskäigud sagenesid. Paraku ei olnud Karlil sellest suuremat kasu — isa tema tihtipeale ei näinudki. Isa tuli koju, viskas koti ukse vahelt sisse ning kadus oma uue voodisoojendaja juurde.

Unustas poja sünnipäeva
Üks näide: aasta lõpul, kui oli meie pojal sünnipäev, tuli Kalle Norrast tagasi. Olime kokku leppinud, et lähen sünnipäeva ajaks lapse juurde, korraldan talle peo, kuid toidu ostab Kalle ise. Minul olid juba ettevalmistused tehtud, maja koristatud ja poja külalisedki hakkasid tasapisi kohale jõudma, kuid keda söögikotiga polnud — ISA. Ta pidas vajalikuks mu sõbranna lapse sünnipäevale minna (kel samal päeval sünnipäev) ja seal lõbutseda. Oma poja sünnipäev oli tal meelest läinud ning ta laekus alles pärast kolmandat telefonikõnet. Karl oli tõeliselt õnnetu ja piinlik oli ka külaliste ees, kellele polnud midagi süüa pakkuda.

Lisaks unustas Kalle Karlile sünnipäevakingi tuua. Meil oli ammu kokku lepitud ja lapselegi räägitud, et kingime talle uue telefoni. Kallel oli aga kokkulepe meelest läinud, kui tema Eestisse jõudis, olid need telefonid poest otsa saanud ning ulatas Karlile väikese summa raha, et ta ise saaks omale kingi valida. Summast, mis Kalle andis, telefoni ostmiseks ei piisanud ning kui Karl märkuse tegi, et selle summa eest telefoni ei saa, väitis Kalle, et tal on praegu kitsas käes ja rohkem anda ei ole.  Rahapuudus ei takistanud teda aga uuele pruudile kalleid parfüüme kinkimast… Karl oli seda nähes tulivihane!

Isa, kas sa ei taha mind enam?
Uus naine kolis talvel peaaegu majja sisse. Ettekäändega, et maja on vaja talvekuudel kütta. Karl elas endiselt vanavanemate juures. Jõulupühade ajal ootasime koos Karliga meest koju, jälle oli ta lubanud, et veedame koos pikad pühad, sest lapsele on see nii oluline! Mina sõitsin teisest linnast kohale, Karl tuli vanaema juurest, tegime süüa ja ehtisime kuuske. Viis tundi lubatust hiljem astus Kalle korraks majast läbi ning lahkus pool tundi hiljem. Pruut ootas. Enne Kalle minekut küsis poeg: „Kas tuled ööseks tagasi?” Kalle viskas üle õla, et sel pole ju vahet, kus ta magab ning läinud ta oligi.  Karl nuttis ja küsis — kas isa ei taha mind enam?! Küsimus oli õigustatud, sest siis, kui Kalle Meriliga meie lapse kodus nahistas, ei tohtinud Karl kodus olla — tema saadeti siis vanaema juurde tagasi.

Külmkapis toiduainetel sildid küljes
Talv sai läbi, saabus kevad. Ja koos kevadega jäi ka Kalle pruut Merili koos oma lapsega majja elama. Kalle oli Karlile varem korduvalt kinnitanud, et midagi sellist ei juhtu, Merili on lihtsalt üks naine ja midagi tõsist nende vahel ei ole. Karl oli shokis, kui ühel päeval Merili koos oma lapse ja kohvritega ukse taga seisis ning sisse kolima hakkas. Nüüd on olukord selline, et Karlil pole lubatud enam külmkapist isegi kõiki toiduaineid võtta, vaid ta peab enne küsima, millise toidu on ostnud isa ja millise Merili.  

Ma ei saa sellest aru, kuidas ikkagi armastatakse oma uut kallimat enam kui oma last. Et kui on valida, kas lapsele osta soojad talveriided või Merilile kallis parfüüm, eelistatakse ikka viimast. Ka mina armastan oma uut meest, kuid oma laps on mulle alati tähtsam! Kuidas on võimalik, et uue naise rõõmustamise nimel võetakse või võlgu, ostetakse kalleid välisreise ja tema lapsele riideid, kuid meie ühine laps peab läbi ajama väikeseks jäänud ja kulunud jopede-pükstega. Selliste asjade jaoks raha ei jätku. Muidugi ma toetan oma võimaluste piires oma last, muidugi ma võtaks ta kohe enda juurde, kuid Karl ei taha keset kooliaastat kooli vahetada.

Kuidas panna oma eksabikaasale mõistus pähe, et ta näeks, et laps kannatab?