Isa lahutuse järel hääbunud suhetest lastega: mu lapsi valdab ükskõiksus minu suhtes ja mind valdab ükskõiksus nende suhtes
"Palju on viimasel ajal räägitud elatisrahast ja otsustasin jagada oma lugu, mis pole küll päris elatisrahast ja selle olulisusest," kirjutab üks mees Naisteka foorumis.
"Ma lahutasin oma naisest juba üle kümne aasta tagasi ning meil on kaks last, kes olid lahutuse hetkel kolme- ja nelja-aastased. Lahku läksime seepärast, et naine leidis uue mehe. Seda ma küll tollal ei teadnud, aga lihtsalt väideti, et me olevat üksteisest lahku kasvanud. Minu jaoks oli see toona üllatus, kuid see on hoopis teine teema. Teine teema on ka see, et selle uue mehega kuigi pikalt koos ei oldud, aga siiski mõned aastad.
Loomulikult ei õnnestunud mul lapsi enda juurde saada. Üritasin kõvasti, kuid ei saanud.
Peale lahutust maksin ja maksan siiani alimente, kuid lastega aega koos veeta eriti ei õnnestunud. MIs sellest, et üritasin seda väga kõvasti, aga need kohtumised olid harvad ja kaootilised. Alguses maksin alimente ja lisaks veel igasugu muid kulusid, mis jooksvalt ette jooksid (ekskursioonid jne). Sellest ma ei teinud kunagi küsimust, maksin hea meelega, sest leidsin, et see kõik oli ikkagi laste hüvanguks.
Murrang minu ja laste suhetes hakkas toimuma kui lapsed said kümneaastaseks ja vanemaks. Ühtäkki muutusin inimeseks, kes on tüütu ja mõttetu tegelane. Ma tean, et teismelised võivadki sellised olla, aga emaga oli neil läbisaamine jätkuvalt hea. Lihtsalt mina olin see igav kohustus, kellega PEAB justkui suhtlema. Proovisin väga seda muuta, aga midagi ei muutunud. Tänasel päeval maksan lihtsalt alimente ja meie vahel pole enam mitte mingisugust suhtlust. Isegi Facebookist kustutati mind ära. Mul pole õrna aimugi miks ja ma seda ka ei küsinud. Ma loodan, et mu lastel läheb elus hästi ja et nad saaksid ning tuleksid oma elus kõigega toime, aga mina ise ei soovi nendega enam tõenäoliselt kunagi suhelda. Ma maksan oma alimendid lõpuni ning siis lasen suhetel lõplikult hääbuda. Ma poleks kunagi osanud mõelda, et ma astuksin sellise sammu, aga täna on seis selline. Mu lapsi valdab ükskõiksus minu suhtes ning mind valdab ükskõiksus nende suhtes.
See on kurb tõesti, aga ma olen sellest kõigest lihtsalt nii väsinud ning ma ei jõua enam nende suhete parandamise nimel pingutada. Kurb ongi see, et ma ei tunne enam, et ma vajan oma lapsi. Aastaid tagasi ma ei mõelnud, et võiksin sedasi mõelda, kuid täna mõtlen. Ainult hooti käivad need mõtted millal juurdlen, et kuidas see elu küll kõik nii läks.
On ütlus, et veri on paksem kui vesi, kuid vanemaks saades ning elu enda ümber nähes võime veenduda, et tegelikult pole see kaugelt alati nii. Kui inimesed kasvavad lahku, siis nad kasvavad lahku ja vägisi suhteid lähedasena hoida pole võimalik. Vaadake ümberringi. Kui palju on neid lapsi kes oma vanemate eest hoolt kannaksid? Ei ole, need on harvad juhud reaalsuses. Me kõik peame õppima eelkõige iseendaga elama."
