Isadepäev päevakangelaseta: tahtsin olla hea naine ja vastutasuks sain lahutuse
Minu nüüdseks eksabikaasa suurim kirg oli motosport. Ta oli sellega tegelnud teismeeast alates ja minuga kohtumise hetkeks jõudnud üsna kõrgele tasemele. Ma teadsin kohe, et ei tohi hakata ennast tema hobist tähtsamale kohale tõstma, vaid jäin lootma, et mees suudab aja meie kahe vahel ise paindlikult jagada. Ma ei tahtnud olla võistlusplatsi kõrval seisev järjekordne pika patsiga blond bitch, kes mossitab, et peab terve päeva seda nõmedat võistlust vaatama. Tahtsin olla normaalne naine, kes kasutab aega ratsionaalselt ja tegeleb päev otsa platsi kõrval ilutsemise asemel millegi kasulikuga. See ei tähenda, et mulle poleks mehe spordisaavutused korda läinud — vastupidi. Hoidsin ennast alati kursis tema tulemuste ja igapäevase treeningeluga. Arvasin tõepoolest, et mehe teeb õnnelikuks see, kui ta pärast pikka võistluspäeva tuleb puhtasse koristatud koju, kus ootab valmis õhtusöök ja saun…
Taganatjärele tarkus number üks — kunagi ära tegele enda jaoks tähtsate asjadega! Kui mehe hobi nõuab, siis seisad ja ilutsedki päev otsa platsi kõrval, sest muidu ta arvab, et sa ei hooli!
Üsna järjestikku sündisid meil kaks last — mõlemad planeeritud ja oodatud. Kaks lühikese ajavahega sündinud last tähendavad mitmeaastast naise kodusolemist, lastega tegelemist, kodu korras hoidmist.
Kuna mehel kulus enamus aeg tööle ja spordile, siis oli täiesti iseenesestmõistetav, et kogu ülejäänud pereeluga seonduv oli minu kanda. Ma ei kurtnud ja sain kõigega kenasti hakkama. Mis mul koduse emana muud ikka teha, see oligi minu kohustus. Käisin lastega mängukoolis ja ujumas, toimetasin kodus, planeerisin meie nädalalõppe (kuna enamus ajast oli mees võistlustel). Aeg-ajalt käisime ka issit sõitmas vaatamas, aga lapsed tüdinesid võistlustel ruttu ja seega ei teinud me seda eriti tihti.
Tarkus number kaks — tassi lapsed koos endaga võistlustele ilutsema, sest nädalavahetused pidavat pere ühine aeg olema! Muidu ….. sa ju ei hooli!
Rabeledes laste ja kodu eest hoolitsemisega, jäin paraku ma ise tihtipeale tahaplaanile. See tähendab, et minu välimus sarnanes pigem tüüpilise koduperenaise omaga, mitte aga modelli — kõrged tikkkontsad ja peened mantlid tundusid väga ebapraktilised ja olid seetõttu kadunud kapi kaugematesse nurkadesse. Mul lihtsalt ei olnud ilutsemise jaoks kõikide kohustuste kõrvalt aega! Millisele naisele ei meeldiks veeta tunde ilusalongides, loomulikult meeldib ka minule! Pidasin aga mõistlikuks mehe väärtuslikku tööaega mitte raisata laste valvamise peale seniks kuni mina mõnuleksin iluprotseduurides. Taaskord loll eksiarvamus….
Tarkus number 3 — lapsed ja kodu ei ole esmtähtis, kõige tähtsam oled sina ise! Põhiline, et sa ise ilus välja näeksid ja kui aega üle jääb, siis võid vaadata, mis kodus toimub.
Ja ühel päeval tuli teadaanne väljakolimisest ja lahutuse soovist. Nagu välk selgest taevast — ilma selgituste või põhjendusteta!
Loomulikult on eespool välja toodud „tarkuseterad” suur iroonia minu enda pihta. Aga sellised järeldused oma mehest tegin ma pärast lahutust, kui hakkasin meie ühistelt sõpradelt kuulma mehe versioone meie lahkumineku põhjustest.
Tahtsin olla ideaalne naine, kes laseb takistamatult oma mehel tegeleda suurima kirega. Ideaalne naine, kes on tingimusteta nõus enamus ajast üksinda hoolitsema laste ja kodu eest. Ja kui lapsed oleksid suuremaks kasvanud ja rohkem aega endale jäänud, siis olla ka ideaalne naine selle kõige kütkestavamas mõttes. Kuid enne sai mehe kannatus otsa.
Minust ei oleks kunagi saanud võistlusplatsi kõrval kaasaelavat iludust. Võib olla oleks ühel päeval hoopis minu mõõt üksi toimetamisest täis saanud ja „ideaalne naise” olemisest, kes sedagi teab.
Sellel aastal tuleb isadepäev küll natuke teisiti kui eelnevatel aastatel ehk isadepäev ilma selle päeva kangelaseta. Kuid kõik muu on nii nagu ikka oli … mina ja lapsed nädalavahetusel kolmekesi.
