Isadepäeval söön jäätist ja süütan oma imelise isa mälestuseks küünla

Minu isa oli Isa suure algustähega. Aga ilmselt võin seda nii kindlalt ja suurejooneliselt väita seetõttu, et ei ole teda ju tegelikult tundnudki. Minu jaoks tähistas isa kõike seda, mida lapsel vaja oli: turvatunnet; mängukaaslast; sõpra, kellega lõputult kommi ja jäätist süüa, kui ema ei näinud.

Aga kui ma praegu täiskasvanuna sellele tagasi vaatan, siis mida muud oleks mul ka praegu vaja? Rahalist tuge? Saan ise hakkama. Elupaika, meistrimeest, milleks kõigeks inimesed isasid kasutavad — ei! Mul oleks endiselt vaja seda turvatunnet, teadmist, et ta on olemas ja ma võin iga hetk võtta jäätisekarbi ja komeedikommidega tuutu ning temaga maailmaasju arutada. Küsida, miks lehed sügisel kollased lähevad või kui kaua peab inimene käima, et maailmale tiir peale teha.

Tagasi vaadates olen mõelnud, kas isa teadis, et teda on minu elus nii lühikeseks ajaks? Kas sellepärast see minu lapsepõlveperiood oligi nii intensiivselt isakeskne? Võimalik, et ma veidi heroiseerin nii teda ennast kui seda koos veedetud piskut aega, kuid ma eeldan, et see on mulle ka lubatud.

Kõik lapsed ei tähista isadepäeva

Kui ma täna oskan isadepäeva enda jaoks väärtustada ning seda omamoodi hinnata, siis lapsele ei ole see aga nii loomulik. Laps elab endas vanema kaotust läbi uskumatult valusalt ning see jälitab teda tegelikult kogu teadliku elu. Seepärast on mul hämmastavalt teravalt meeles koolis sundkorras isadepäeva tähistamised. Mulle ei mahtunud pähe, miks mind pannakse joonistama kaarte, kuhu pean kirjutama „Ilusat isadepäeva”, kui mul ei ole seda kellelegi anda. Viisin kaardid koju emale, kes samal ajal pisaraid neelatas ning minus topelt halva enesetunde tekitas.

Mõistusega võttes saan ma ju aru, et on väga ilus ühiselt nii emade-kui ka isadepäeva lasteasutustes tähistada, kuid millise hinnaga tuleb see neile, kes kasvavad ühe vanemaga, sootuks ilma vanemateta või vägivaldse isa-emaga? Lahendust ei ole ma siiani osanud välja mõelda, kuna teised ei ole ju süüdi selles, et neil on nii ema kui ka isa. Aga mina ei olnud ka lapsena süüdi selles, et minu isa oli seal üleval rohkem vaja kui siin all, minu juures.

Ostan jäätist ja küünla

Pühapäeva veedan ma kõigest hoolimata siiski oma isa seltsis, täpselt nii nagu teisedki. Ma küll ei saa talle võib-olla kooki küpsetada, kuid ma saan panna küünla põlema ja mõelda kõigele heale, mis kunagi olnud. Leian, et olen õnnelik inimene, et seda teha saan, kuna mul on olnud isa, keda ma lõputult armastasin ja kes mind tingimusteta hoidis. Igaühele seda antud ei ole, isegi nii lühikeseks ajaks mitte. Mina söön jäätist, vaatan küünalt ja püüan ette kujutada, kas leek võbeleb ning kas see võib tähendada, et isa on sel hetkel minuga.