"Ise oled ema ja jood veini?!"
Üle päeva ilmub artikleid, kus halvustatakse naisi, kes pärast eelpoolkirjeldatud päeva lubavad endale klaasikese veini — ainsa lõõgastuse, mis võtab hetkeks pinge alla ja lubab uskuda, et homme tuleb parem päev. Arvatavasti ei ole see tõesti parim lahendus, kuid see on kõige odavam, ei võta kaua aega ega nõua seltskonda, et end paremini tunda.
Niisiis — ma joongi veini. Tavaliselt kodus. Kui tulevad sõbrad õhtusöögile, võtame klaasikese toidu kõrvale. Kohvikus mõnikord ka. Ma ei pane sellega oma lapsi ohtu, sest ma ei võta end silmini täis, aga ka klaasikesest saab mõnusa vabama oleku.
Aga mis õigusega tuleb mingi lastetu vanatüdruk mulle selgitama, et EMADEL küll ei sobi niimoodi veinitada? Mitte kellelgi ei ole õigust nina kirtsutada ja mulle ette heita, et ma võtan mõnikord klaasikese veini. Eriti puudub see õigus naistel ja meestel, kes elavad ainult iseendale ja kel pole halli aimugi, millised emade päevad välja näevad. On päevi, mil see klaasike veini ongi minu ainus hetk päevas iseendale. Ülejäänud osa ajast elan ma selleks, et täita kellegi teiste soove, palveid ja vajadusi.
