Isetoimiv lapsehoiukorraldus: saagu meid palju!
Aga tööl käima peab (tuleb raha ning ehk lõpuks ka armastus,) paraku on tööandja enamjaolt küll viimane nimekirjas, kes su titehoiuprobleemist kuulda tahab.
Tunnistan, et olen isegi kunagi läinud valge keskklassi inimese teed — esimesel kooliaastal Tallinnas oli mu vanemale tütrele palgatud hoidja, kes hommikuks (koolipäev algas lõunast) lapse hoida võttis, temaga koolitükke õppis, viiulitundi ning pärast seda kooli viis. Väike tüdruk ühe, viiul teise käe otsas otsas tormasin igal hommikul viimasel minutil Lasnamäe nõlvakust alla, jõudmata lapsega õieti hüvastigi jätta. Raha ja armastust selle kõige tulemusena suuremas koguses kahjuks ei lisandunud, aga uudistereporteri töö küsis paratamatult rohkem võõrastest kui mu oma lastest ning vanavanemad… jah… nemad elasid 130 kilomeetri kaugusel. Õnneks olid nad alati olemas vähemalt koolivaheaegadel.
Küsimus
“mida teevad oma lastega hispaania vanemad”
on mulle pähe tükkinud sellest hetkest peale, kui siinne elukorraldus ja päevaplaan selgeks saama hakkasid. Kuigi siin toimivad teoreetiliselt mõned lasteaiadki, on nendega sama lugu mis Eestis - lapsi on, kohti mitte. Seega läheb suur hulk väikesi hispaanlasi kolmeselt lihtsalt kooli, nagu seadus võimaldab. Küllalt on hommikuti kooliväravas neid, kes kärust välja tõstetakse, lutt suust võetakse, pisarad ära pühitakse ja koos kaheksa aastat vanematega tundidesse saadetakse (Hispaania haridussüsteem jagab kooliastmed nii, et samas koolis õpivad kolmesed kuni ühteteistkümnesed ning teises, vanema astme koolis õpilased kaheteiskümnest kuni täiseani). Koolipäev aga kestab rangelt kella kaheni. Õigemini: punkt kell 13.50 tuleb taas kooliväravas olla ja õpetaja jagab lapsukesed vanematele ükshaaval kätte. Aga edasi?
Järgmised kolm tundi on püha siestaaja tõttu muretud. Kella kahest viieni ei ole vanemad tööl, lapsed hoius ega liigu tuuleõhkki. Tööpäev jätkub aga kell viis ning lõpeb enamikus asutustes kell üheksa õhtul. Kas ka selliste vanemate jaoks, kelle mudilane tuleb koolist, lutt suus?
Carmen on imekena pisike, särasilmne ja pruunide lokikestega tüdruk, kes käib samas, nelja-aastaste klassis minu noorema tütrega: pika, blondi ja hallisilmse viikingiplikaga. Carmeni ema on aktiivne kooli lastevanemate ühenduses — kelle teise käest olekski targem uurida, mis teema selle lapsehoiuga ikkagi on?
“Vanavanemad!”
vastab Carmeni ema kohe särtsakalt ja enesestmõistetavalt. “Või on hulk õdesid, vendi, (vana)tädisid, (vana)onusid. Meie perekonnad on enamasti väga suured,” selgitab ta.
“Vanavanemad!” teatab sama enesestmõistetavalt mu vanema tütre 14-aastane pinginaaber Rocio. Kui tööinimeste ja koolilaste pühad just ei kattu, siis on vanemad senjoorad loomulikult pisikeste päralt.
Küsin, kas vanavanemad tööl ei käi, aga see tundub Carmeni ema jaoks pisut pentsik, nii et ma targu ei tee ennast veel lollimaks ega päri, millal jääb vanaemal aega trennis, ostlemas, ilulõikustel, telesaadete publikus ja sõbrannadega lounge`ides käia.
Vanaema on siin midagi muutumatut: ilus ja sätitud vaatamata ilulõikuste puudumisele, kärehäälselt lärmakas, ülevoolavalt lõbus (olgem ausad, eks ta ikka pragab vahel ka!), elab saja-aastaseks ja ajab noored emad ahastusse sellega, et ei võta kuulda mingeid märkusi teemal, et lastel peavad olema reeglid ning neid ei tohi ära hellitada. Eks ole oma ema ja ämmaga hädas ka Carmeni ema.
Ta lisab, et osa emasid töötab vaid hommikupoolikuti ning on õhtupooliku kodus. Kui tahan teada, mis ametid need on, mida saab ainult hommikul pidada, kostab ta otsekoheselt: “Sitad. Mina sellepärast tööl ei käigi, et osalise töö eest makstakse vähe.”
Kuulen veel, et jõukamatel peredel on õhtupoolikuteks ja vaheaegadeks palgatud lapsehoidjad. Kuigi ma ausalt öeldes ei tea, mida tähendab jõukus Hispaania mõistes — ümberringi vaadates kohtab peaasjalikult sama taseme inimesi — keegi ei sobra paistessilmi konteineris, samas ei vilista kuldkettidega mehed kiirteel mersukummi. Asjadega ja rahaga laiamist pole ma siin elatud seitsme kuuga veel kordagi kohanud — kui jätta kõrvale naeruväärne, mitte-hispaanlasetest koosnev Marbella-kontingent.
Vanaemad ja vanaisad (jah, ka nemad! Eriti nemad!), olles selja taha jätnud mõnusa mitmekäigulise aeglase lõuna ning roiutava siesta, toovad oma korralikult riietatud ja kammitud silmarõõmud seejärel parki või mänguväljakule, hoiavad neil hämaraks minemiseni silma peal, lobisevad omavahel valjuhäälselt, suitsetavad, keelavad põnnidel liumäel trügimise ja ostavad neile mõne ülimagusa ja vanamoodsa kompveki või koogikese, mida siinsed kioskid rohkelt pakuvad.
Ei mingit lösutamist diivanil
Tomi ja Jerryt vahtides, krõpsupakk käes — ehkki olgem ausad, siinse kliima puhul on Tomi ja Jerry allajäämine vedrudega kiikedele täiesti arusaadav.
Hispaanlaste koolivaheajad ja pikad nädalavahetused jõuavad mulle kuuldemänguna otse koduaeda, kui naabrimammi hoovist hakkab juba varahommikul kostma häälekat kamandamist ja lõkerdamist. Kuuldemängu noorimad osalejad tunduvad kõlapildi järgi aasta või paar vanad olevat ja lähevad kella üheksa-kümne paiku õhtul kuulekalt tuttu. Vanimate, iseäranis kähedate häälte omanike osavõtul jätkub laulu, üksteisest üle karjumist ja sardiiniküpsetamise lõhna aga veel mitu tundi pärast südaööd.
Kuidas saaks sellist elukorraldust mitte armastada ja kadestada?
Louise on Naisteka kaasautor, kes elab alaliselt Hispaanias
